EUROPEADE
Mis on Europeade?
- Europeade on Belgias
registreeritud kaubamärk;
- Europeade tekkis kuuekümnendatel aastatel soovist igal aastal korra kokku
saada ja sõpradega kohtuda. Siis oli see väga aktuaalne, kuna muid festivale oli
väga vähe;
- Europeade oli kaua aega justkui sõpruskondlik klubi. Veel praegugi, kus
alternatiivseid võimalusi on palju, käib Europeadel kollektiive, kes poole
sajandi
jooksul vaid mõne üksiku aasta on vahele jätnud;
- Europeade on Euroopa kõige suurema haardega traditsiooniline festival. Igal
aastal osaleb 150 kuni 250 erinevat kollektiivi kokku 4500 kuni 6000 osalejaga.
- Europeade on Euroopa suurim rändfestival - igal aastal erinevas riigis.
Europeade
moto:
“Europeade ühendab kõiki Euroopa rahvusgruppe.
Iga
kultuur, ükskõik kui väike ta ka poleks, suurendab meie rikkust oma
haruldustega, tavadega ja loomusega.
Europeade tõestab, et armastus oma rahva
laulude, tantsude, muusika ja rahvariiete vastu ühendab riike, rahvuseid,
inimesi”
EDMON DE CLOPPER, Europeade liikumise algataja ja esimene president ((pildil)
EUROPEADE startis
Europeade
festivalid startisid 1964.aastal idee algataja ja seejärel aastakümneid
festivale presidendina juhtinud
hr. EDMON DE CLOPPER`i
initsiatiivil.
Eestlasi esindas juba 1965.aastal II Europeadel Dortmundis
väliseestlaste rahvatantsurühm Saksamaalt.
Peale Eesti taasiseseisvumist avastasime Europeaded 1993.aastal ning sealtpeale
on iga-aastasel suurüritusel käinud juba
291 kollektiivi kokku 681 korda 9492 osalejaga.
KUIDAS ALGAS EUROPEADE MEILE?
Enne
1992.aastat polnud me Europeadest midagi kuulnud. See oli nõukogude ajal
raudselt eesriide taga.
Ometigi – 1965.aastal oli Eesti sini-must-valge
Dortmundis – kodueestlasi esindasid väliseesti rahvatantsijad Saksamaalt.
Peale NL lagunemist hakkas Lääne-Euroopa tundma suuremat huvi ka
“idamaade” vastu. Kui esmakordselt 1993.aastal Europeade suurelt maalt
Taanimaale tuli, siis püüdsid just taanlased leida Eestist, Lätist ja Leedust
gruppe, kes avaksid Europeade-värava ka oma maale. Need kolm gruppi leiti ja
nende sõitu Europeadele ka võimaluste piires taanlased toetasid.
Aasta või enamgi varem esines “Kandali” Harjumaal Kolga mõisa taga väiksele
grupile Euroopa Linnade Liidu esindajatele, kellele jagati ka tutvustavaid
reklaame. Üks härradest, belglane, andis selle paberi edasi ajalehele, kus
tekst avaldati. Luges üks belgia rahvatantsuõpetaja, kes omakorda kirjutas
“Kandalile” – et very sorry, aga ma soovin ainult marke vahetada.
Kui ta
esimesed margid kätte sai, siis ta süda heldis ning ta pakkus, et võib meie
info edasi anda Flaami Rahvakunstiorganisatsiooni sekretärile Gert
Buys`ile.
Muidugi olime nõus.
Ja siis kirjutas juba Gert, et nende organisatsioon korraldab sellist suurt
festivali Europeade ja et kas me ei sooviks osaleda 1992.aastal Portugalis
Figueira da Foz´is. Kuna selleks ajaks oli planeeritud “Kandali” 58-päevane
jalgrattareis Euroopas ja pealegi polnud raha Europeade jaoks, siis loobusime.
Seejärel saime Belgiast kutse Horsensesse ja sinna me ka läksime. Nii juhtuski, et
30.Europeadel Horsenses 1993.aastal oli Eestist kaks ja Leedust ning
Lätist kummastki 1 rühm.
Juba aasta hiljem otsustas Rahvusvaheline Europeadekomitee IEK pakkuda Valdo
Rebasele
Eesti, Läti ja Leedu esindaja staatust IEK-is. Kuna VR ei saanud kuidagi
sellise pakkumisega nõustuda, sest Läti ja Leedu on iseseisvad riigid omaenda
kultuuripoliitikaga, siis hakkas IEK otsima ka Lätist ning Leedust sobivat
esindajat.
Veel aasta hiljem tuli uus teade, et IEK on valinud Leedu esindajaks Grazina
Aleksandraviciute, Lätist tantsuansambli “Bitite” juhi Indra Filipsone ja
Eestist “Kandali” juhi Valdo Rebane .
(Leedu esindaja Grazina loobus oma ülesandest
tervislikel põhjustel aastast 2011 ja nüüd on Leedul uus esindaja
Asta Dirgeliene, Klaipedast).
Kauaaegne Läti esindaja Indra Filipsone valiti Rahvusvahelise Komitee auliikmeks
ja sellega seoses ta astus tagasi aktiivse liikme kohalt. Nüüd on Läti
esindajaks
Nadina Neimane-Gardovica.
Kui Lätist ja Leedust on aastate jooksul käinud Europeadel suures osas ühed ja samad kollektiivid (Lätist
eelistatult rahvatantsuansamblid ja Leedust eelisega folkloorigrupid), siis
Eestist on igal aastal ka uusi minejaid. Mismoodi mingis riigis infot
edastatakse ja sõitjad otsustatakse, on iga riigi esindaja enda otsustada.
EUROPEADE
FESTIVALID
Europeade
festivalid on idee algatajate, Belgia flaamide arvates Euroopa rahvakultuuri
kokkutulekud.
Üle kogu Euroopa tuleb igal suvel kokku 150 kuni 250 rahvatantsu-, rahvamuusika- ja muud rahvakultuurigruppi, et omavahel kohtuda
ja üksteise kultuurist endale kogemusi saada.
Rännates riigist riiki ja linnast linna on Europeade publikule alati huvitav ja
omalaadne. Belgia poolelt eelistatakse pigem ühtede samade kollektiivide
osalemist - nii ju lihtsam korraldada.
Veel eelmise sajandi lõpuni oli ka
juhendis klausel, et esmajoones kutsutakse Europeadele neid, kes seal juba
käinud ehk "klubis" sees.
Eestlased on teinud Europeadel väga suurt lobby-tööd. Kui esimestel aastatel
suhtuti meisse kui vaestesse sugulastesse, poputati ja n.ö. "heaonulikult
paitati pead", siis nüüd võetakse Eestit kui omasugust aktiivse
kultuurieluga Euroopa riiki. Oma Europeade-aktiivsuse järjepidevusega on Eesti
võitnud endale väga palju sõpru ning paljud Eesti kollektiivid on leidnud
endale häid välissõpru just tänu Europeadele.
Neljal Europeadel usaldati mitu üldlavastust (Europeade`2000 mazurka koos Lätiga ja
lipudefilee, 2001 Zamora üldtants koos Lätiga, 2004 Riias lipudefilee ja
rongkäigus lipukolonn, 2006 Zamoras ühistants Lätiga) Eestile. Seni on taolised kavad teinud alati flaamid
ise. Selle usalduse mõte
oli vihjata meie heale kollektiivsusele ning asjaajamiste korrektsusele.
Europeade Rahvusvahelises Komitees tuuakse Eesti korraldustööd eeskujuks
teistele riikidele. Vahel küll ka hoiatusena - et küll oleks siis ikka pahasti,
kui kõik oma tegevust korraldaks hästi.
Eestlased on Europeade festivalidel hoidnud Eesti maine igati kõrgel. Seni on kõik
meie programmid läinud Europeade-kontsertidel edukalt ja kiidusõnu teeninult.
Europeade festivalid toimuvad erinevates riikides ja on seetõttu ka erinevad.
Riikide endi rikkusest või kultuuritraditsioonide väljendamisvormidest sõltub
ka Europeade festivali enda korraldus. Suuresti erinevad majutus- ja
toitlustustingimused, kontsertpaigad ja isegi helitehnika. See on loomulik ning
ka kohalikku korraldustaset tutvustav. Vahel kogeme meie arusaamiste põhjal
suuri puudusi korraldustegevuses, kuid toonitan, see tuleneb ikkagi korraldava
maa ja linna oskustest ning kultuuritraditsioonidest. Kui seni puuduvad
kogemused suurte festivalide korraldamiseks, siis kust loota neid kogemusi
Europeade korraldamiseks. Mõnel Europeade festivalil on korralduslikud
kontrastid üliäärmuslikud. Näiteks Paduas, kus enamus gruppidest elas kolme või
nelja tärniga hotellides, tihti ka spaa-hotellides, pakkudes igakülgselt ka
luksust (seniste Europeadede parim), kuid samal ajal oli esinemispaikadega,
nende korrastatusega, reklaami ja tehnikaga, transpordiga ja Paduas linnas sees
elavate gruppide toitlustamisega ning informatsiooniga seonduvad tegevused
väga halvasti lahendatud või üldse lahendamata jäetud (seniste
Europeadede halvim).
2004.aastal toimus Europeade esmakordselt “meie kandis” – Lätis Riias.
Sellele otsusele eelnes Riia linnajuhtide mitmeaastane suur huvi Euroopa
rahvakultuuri suursündmuse vastu ja kindel soov viia Riia linn Euroopa
rahvakultuuri kaardile ka praktilise suure sammuga. Riia linna valimisele
Europeade linnaks aitas palju kaasa ka Lätit tutvustav boks igal aastal
Europeade foorumil (see on rahvakultuuri- ja ka riikide turismi tutvustav
minimess) ja samuti Europeade
Rahvusvahelise Komitee IEK liikmete pidev kutsumine Läti laulu- kui
tantsupidudele, Riia linna juubelile ja muudelegi suurüritustele. Tulenevalt on
Euroopas Lätist kujunenud etaloon – rääkides Eesti pidudest küsitakse, kas
see sarnaneb Läti peole..
Eesti on teeninud imetlust ja kiidusõnu selle eest, et Eesti delegatsioonide
koosseisus on Europeadedel osalenud ka vene kollektiivid Eestist.
Seni kõige rohkearvulisem festivalisõit toimus 1995.aastal Hispaaniasse –
korraga ja nii kaugele ligi 650 tantsijat ja muusikut! Protsentuaalselt
rahvastiku arvuga on see kindlasti rekordite raamatusse panemist väärt. (see
on ju 0,046 % Eesti rahvastikust! Näiteks sama protsent Saksamaa elanikkonnast
on üle 35 tuhande!). Valencias osales 6000 tantsijat ja muusikut – neist iga kümnes oli
eestlane.
Olgu lisatud, et ka lätlasi oli seal samal ajal üle 400 ja ligilähedaselt
sama arv leedukaid. Seega tõeline baltlaste esitlus!.
Veel suurem eestlaste osalus oli 2015.aastal Rootsis Helsingborgi Europeadel,
kus osales Eestist ligi 900 liikmeline delegatsioon. Sakslasi oli ligi 1100 -
seega moodustasid eestlased ja sakslased 6000-st osalejast kolmandiku. Veel
rohkem eestlasi oli Soomes Turku Europeadel (üle tuhande).
2011.aastal oli Europeade esmakordselt Eestimaa
pinnal, Tartus ja paljudes maakondades. Tartus Europeade õnnestus väga hästi
just korralduse poolest. Kuna paljud läänlased sõitu Eestimaale pikaks pidasid,
siis osalejaid jäi eeldatust kolmandiku võrra vähemaks. Tagantjärgi kommentaarid
Tartule on vaid positiivsed kuni selleni, et kes ei käinud Tartus, see polevat ka
üht tõeliselt õiget Europeadet näinud.
Järgmine kord võib Europeade Eestisse jõuda 2026.aastal. Siis juba Saaremaale.
MIS ON EUROPEADE RAHVUSVAHELINE KOMITEE IEK?
Belgias, Antwerpenis, asub Europeade
Rahvusvahelise Komitee alaline kontor. Europeade kui mittetulunduslik
organisatsioon on registreeritud Belgias vastavalt Belgia seadustele (muide -
mittetulundusliku tegevuse reguleerimise aluseks on Belgias juba enam kui
üheksakümmend aastat kehtiv seadus!) . Seaduste põhjal
peab Europeade juhtimises osalema teatud hulk Belgia kodanikke. Europeade Rahvusvahelises Komitees IEK on ligi poolsada liiget
IEK käib koos aastakoosolekul igal aastal sügisel või kevadel. Lisakoosolekud toimuvad suviti Europeade
ajal ja vahel ka lisaks muul ajal, kui asjalood lubavad või teemad vajavad. IEK on iseenda
loonud - see tähendab, et IEK liikmeks saamine sõltub IEK enda liikmete
soovitustest ja otsustest. Kui mõnes regioonis on aktiivne rahvakultuurialane
tegevus, siis otsustatakse sealt kellegi IEK liikmeks kutsumine suhteliselt
juhuslike hinnangute põhjal. Pole teada, et ühegi liikme vastuvõtu otsustamisel
oleks küsitud päritolumaa mõne organisatsiooni arvamust.. Sellist soovitust ei
küsita.
Seega, IEK otsib endale ise liikmeid ja liikmest vabanemine toimub üldjuhul
siis, kui liige end ise taandab või sureb. Mitmed IEK liikmed on olnud komitees selle
algusaastatest alates..
Tänu sellisele koosseisule koosneb IEK väga erineva aktiivsusega inimestest.
Siin on aktiivseid administratiivtöötajaid, on mitmete maade tegelikke
esindajaid, on häid festivalide korraldajaid. Samas on ka liikmeid, kes
esindavad vaid oma kollektiivi ja kelle tegevus oma maal Europeade hääletoruna
on enamgi kui tagasihoidlik või mõnel juba ammu pensioniealisel sootuks puudub. Lisaks on ka selliseid oma maa esindajaid, kelle
maal on rahvatantsimine väga minimaalne (näiteks Gröönimaa). Samuti on auväärseid
omaaegseid üliaktiivseid organisaatoreid, kes praeguseks on tõmbunud rahulikku
pensioniikka ja kelle tegevus on enamjaolt vaid nõuandev, kui sedagi.. Samas
on terve rida riike, kel esindaja puudub ja ka antud maa osalemine Europeadedel
praktiliselt puudub (Poola, Norra, Island, Slovakkia, Valgevene, Kreeka, Ukraina, Moldaavia, Malta, tegelik Shotimaa (esindavad Londoni shotlased),
Venemaa, Horvaatia, Serbia, Makedoonia, Türgi jt). Samamoodi on riike, kust osaleb
pidevalt üks sama kollektiiv või ei osale üldse kedagi (Poola, Austria,
Kreeka, Rumeenia, Slovakkia ...). Seega on Europeadel veel arengumaad küllaga, et maailmajaoliselt
kogu Euroopa festival olla. Viimasel ajal ongi rohkem räägitud Euroopa
Liidu festivalist, ehkki eelloetletute seas on pika miinusega ka Euroopa Liidu
maid.
Europeade Rahvusvaheline Komitee on moodustanud sekretariaadi ja kontori, kes
tegelevad praktiliste tsentraalsete probleemidega. Organisatsioonilise tööga on kontor hästi hakkama
saanud. Europeade koduleht
on www.europeade.eu
Europeade presidendid:
esimene ja algataja oli Edmon De Clopper
teine president oli Bruno Peeters (viimati Tartu Europeade)
kolmas president (peale Tartu Europeadet) oli Armand De Winter
praegune president Rüdiger Hess
praegune Rahvusvahellise Europeadekomitee koosseis on:
President
Hess Rüdiger -
Frankenberg-Eder, Saksamaa
Vice President
Ayllon Diaz Jesús, Madrid – Castilla, Hispaania
Toivonen-Alastalo Hilu - Akaa, Soome
Sekretär
De Vos Peter - Deurne, Flandria, Belgia
Raamatupidaja
Ryssaert Rita, Wijnegem – Vlaanderen, BE
Members
Gardiner Gillian, Kent – UK
Halling Marianne, Trelleborg, SE
Zellmann Karl-Jürgen, Linsengericht – Hessen, DE
Vaz Pinto Ana Cristina, Figueira da Foz – Beira Litoral, P
Joannes Francine, Jambes – Wallonie, BE
Rahvusvahelise Komitee liikmed
Bahamonde Salazar José,
Zamora – Castilla y León, ES
Damay Varone Sylvie,
Bramois – Valais, CH
De Winter Armand,
Wilrijk – Vlaanderen, BE
Dirgeliene Asta,
Klaipeda, LT
Guého Jean,
Elven – Bretagne, FR
Lanitis Michalis,
Limassol, CY
Miaux Hervé,
Annecy – Savoie, FR
Neimane-Gardovica Nadina,
Riga, LV
Nicoara Vasile,
Constanta, RO
Nuévalos Martinez Carlos,
Utiel – Valencia, ES
Poletti Gianna,
Borgosesia – Piemonte, IT
Post Stephan - Bonn – Schlesien, DE
Rebane Valdo,
Tallinn, EE
Salis Peppino,
Oliena – Sardegna, IT
Schroeter Debra C.,
Hofstetten – Baden-Württemberg, DE
Tsankov Pantcho,
Sofia, BG
Auliikmed (uued)
Damay Pierre, Martigny – Valais, CH
Filipsone Indra, Riga, LV
Barbier Michel, Annecy – Savoie, FR
Peeters Bruno, Gravenwezel – Vlaanderen, BE