EUROPEADE

Mis on Europeade?

- Europeade on Belgias registreeritud kaubamärk;
- Europeade tekkis kuuekümnendatel aastatel soovist igal aastal korra kokku saada ja sõpradega kohtuda. Siis oli see väga aktuaalne, kuna muid festivale oli väga vähe;
- Europeade oli kaua aega justkui sõpruskondlik klubi. Veel praegugi, kus alternatiivseid võimalusi on palju, käib Europeadel kollektiive, kes poole sajandi jooksul vaid mõne üksiku aasta on vahele jätnud;
- Europeade on Euroopa kõige suurema haardega traditsiooniline festival. Igal aastal osaleb 150 kuni 250 erinevat kollektiivi kokku 4500 kuni 6000 osalejaga.
- Europeade on Euroopa suurim rändfestival - igal aastal erinevas riigis.

Europeade moto:

“Europeade ühendab kõiki Euroopa rahvusgruppe.
Iga kultuur, ükskõik kui väike ta ka poleks, suurendab meie rikkust oma haruldustega, tavadega ja loomusega.
Edmon De Clopper - Europeade algataja ja president
Europeade tõestab, et armastus oma rahva laulude, tantsude, muusika ja rahvariiete vastu ühendab riike, rahvuseid, inimesi”
                 EDMON DE CLOPPER, Europeade liikumise algataja ja esimene president ((pildil)

EUROPEADE startis  

Europeade festivalid startisid 1964.aastal idee algataja ja seejärel aastakümneid festivale presidendina juhtinud hr. EDMON DE CLOPPER`i initsiatiivil. 
Eestlasi esindas juba 1965.aastal II Europeadel Dortmundis väliseestlaste rahvatantsurühm Saksamaalt.
Peale Eesti taasiseseisvumist avastasime Europeaded 1993.aastal ning sealtpeale on iga-aastasel suurüritusel käinud juba
291 kollektiivi kokku 681 korda 9492 osalejaga.

KUIDAS ALGAS EUROPEADE MEILE?

Enne 1992.aastat polnud me Europeadest midagi kuulnud. See oli nõukogude ajal raudselt eesriide taga.
Ometigi –  1965.aastal oli Eesti sini-must-valge Dortmundis – kodueestlasi esindasid väliseesti rahvatantsijad Saksamaalt. 
Peale NL lagunemist hakkas Lääne-Euroopa tundma suuremat huvi ka “idamaade” vastu. Kui esmakordselt 1993.aastal Europeade suurelt maalt Taanimaale tuli, siis püüdsid just taanlased leida Eestist, Lätist ja Leedust gruppe, kes avaksid Europeade-värava ka oma maale. Need kolm gruppi leiti ja nende sõitu Europeadele ka võimaluste piires taanlased toetasid.
Aasta või enamgi varem esines “Kandali” Harjumaal Kolga mõisa taga väiksele grupile Euroopa Linnade Liidu esindajatele, kellele jagati ka tutvustavaid reklaame. Üks härradest, belglane, andis selle paberi edasi ajalehele, kus tekst avaldati. Luges üks belgia rahvatantsuõpetaja, kes omakorda kirjutas “Kandalile” – et very sorry, aga ma soovin ainult marke vahetada. 
Kui  ta esimesed margid kätte sai, siis ta süda heldis ning ta pakkus, et võib meie info edasi anda Flaami  Rahvakunstiorganisatsiooni sekretärile Gert Buys`ile. Muidugi olime nõus.
Ja siis kirjutas juba Gert, et nende organisatsioon korraldab sellist suurt festivali Europeade ja et kas me ei sooviks osaleda 1992.aastal Portugalis Figueira da Foz´is. Kuna selleks ajaks oli planeeritud “Kandali” 58-päevane jalgrattareis Euroopas ja pealegi polnud raha Europeade jaoks, siis loobusime.
Seejärel saime Belgiast kutse Horsensesse ja sinna me ka läksime. Nii juhtuski, et 30.Europeadel Horsenses   1993.aastal oli Eestist kaks ja Leedust ning Lätist kummastki 1 rühm.
Juba aasta hiljem otsustas Rahvusvaheline Europeadekomitee IEK pakkuda Valdo Rebasele Eesti, Läti ja Leedu esindaja staatust IEK-is. Kuna VR ei saanud kuidagi sellise pakkumisega nõustuda, sest Läti ja Leedu on iseseisvad riigid omaenda kultuuripoliitikaga, siis hakkas IEK otsima ka Lätist ning Leedust sobivat esindajat.
Veel aasta hiljem tuli uus teade, et IEK on valinud Leedu esindajaks Grazina Aleksandraviciute, Lätist tantsuansambli “Bitite” juhi Indra Filipsone ja Eestist “Kandali” juhi Valdo Rebane .
 (Leedu esindaja Grazina loobus oma ülesandest tervislikel põhjustel aastast 2011 ja nüüd on Leedul uus esindaja
Asta Dirgeliene, Klaipedast).
Kauaaegne Läti esindaja Indra Filipsone valiti Rahvusvahelise Komitee auliikmeks ja sellega seoses ta astus tagasi aktiivse liikme kohalt. Nüüd on Läti esindajaks
Nadina Neimane-Gardovica
Kui Lätist ja Leedust on aastate jooksul käinud Europeadel suures osas ühed ja samad kollektiivid (Lätist eelistatult rahvatantsuansamblid ja Leedust eelisega folkloorigrupid), siis Eestist on igal aastal ka uusi minejaid. Mismoodi mingis riigis infot edastatakse ja sõitjad otsustatakse, on iga riigi esindaja enda otsustada.

EUROPEADE FESTIVALID

Europeade festivalid on idee algatajate, Belgia flaamide arvates Euroopa rahvakultuuri kokkutulekud. 
Üle kogu Euroopa tuleb igal suvel kokku 150 kuni 250 rahvatantsu-, rahvamuusika- ja muud rahvakultuurigruppi, et omavahel kohtuda ja üksteise kultuurist endale kogemusi saada. Rännates riigist riiki ja linnast linna on Europeade publikule alati huvitav ja omalaadne. Belgia poolelt eelistatakse pigem ühtede samade kollektiivide osalemist - nii ju lihtsam korraldada.
Veel eelmise sajandi lõpuni oli ka juhendis klausel, et esmajoones kutsutakse Europeadele neid, kes seal juba käinud ehk "klubis" sees.
Eestlased on teinud Europeadel väga suurt lobby-tööd. Kui esimestel aastatel suhtuti meisse kui vaestesse sugulastesse, poputati ja n.ö. "heaonulikult paitati pead", siis nüüd võetakse Eestit kui omasugust aktiivse kultuurieluga Euroopa riiki. Oma Europeade-aktiivsuse järjepidevusega on Eesti võitnud endale väga palju sõpru ning paljud Eesti kollektiivid on leidnud endale häid välissõpru just tänu Europeadele.
Neljal Europeadel usaldati mitu üldlavastust (Europeade`2000 mazurka koos Lätiga ja lipudefilee, 2001  Zamora üldtants koos Lätiga, 2004 Riias lipudefilee ja rongkäigus lipukolonn, 2006 Zamoras ühistants Lätiga) Eestile. Seni on taolised kavad teinud alati flaamid ise. Selle usalduse mõte oli vihjata meie heale kollektiivsusele ning asjaajamiste korrektsusele.
Europeade Rahvusvahelises Komitees tuuakse Eesti korraldustööd eeskujuks teistele riikidele. Vahel küll ka hoiatusena - et küll oleks siis ikka pahasti, kui kõik oma tegevust korraldaks hästi.
Eestlased on Europeade festivalidel hoidnud Eesti maine igati kõrgel. Seni on kõik meie programmid läinud Europeade-kontsertidel edukalt ja kiidusõnu teeninult.
Europeade festivalid toimuvad erinevates riikides ja on seetõttu ka erinevad. Riikide endi rikkusest või kultuuritraditsioonide väljendamisvormidest sõltub ka Europeade festivali enda korraldus. Suuresti erinevad majutus- ja toitlustustingimused, kontsertpaigad ja isegi helitehnika. See on loomulik ning ka kohalikku korraldustaset tutvustav. Vahel kogeme meie arusaamiste põhjal suuri puudusi korraldustegevuses, kuid toonitan, see tuleneb ikkagi korraldava maa ja linna oskustest ning kultuuritraditsioonidest. Kui seni puuduvad kogemused suurte festivalide korraldamiseks, siis kust loota neid kogemusi Europeade korraldamiseks. Mõnel Europeade festivalil on korralduslikud kontrastid üliäärmuslikud. Näiteks Paduas, kus enamus gruppidest elas kolme või nelja tärniga hotellides, tihti ka spaa-hotellides, pakkudes igakülgselt ka luksust (seniste Europeadede parim), kuid samal ajal oli esinemispaikadega, nende korrastatusega, reklaami ja tehnikaga, transpordiga ja Paduas linnas sees elavate gruppide toitlustamisega ning informatsiooniga seonduvad tegevused väga halvasti lahendatud või üldse lahendamata jäetud (seniste Europeadede halvim).

2004.aastal toimus Europeade esmakordselt “meie kandis” – Lätis Riias. Sellele otsusele eelnes Riia linnajuhtide mitmeaastane suur huvi Euroopa rahvakultuuri suursündmuse vastu ja kindel soov viia Riia linn Euroopa rahvakultuuri kaardile ka praktilise suure sammuga. Riia linna valimisele Europeade linnaks aitas palju kaasa ka Lätit tutvustav boks igal aastal Europeade foorumil (see on rahvakultuuri- ja ka riikide turismi tutvustav minimess) ja samuti Europeade Rahvusvahelise Komitee IEK liikmete pidev kutsumine Läti laulu- kui tantsupidudele, Riia linna juubelile ja muudelegi suurüritustele. Tulenevalt on Euroopas Lätist kujunenud etaloon – rääkides Eesti pidudest küsitakse, kas see sarnaneb Läti peole..

Eesti on teeninud imetlust ja kiidusõnu selle eest, et Eesti delegatsioonide koosseisus on Europeadedel osalenud ka vene kollektiivid Eestist.
Seni kõige rohkearvulisem festivalisõit toimus 1995.aastal Hispaaniasse – korraga ja nii kaugele ligi 650 tantsijat ja muusikut! Protsentuaalselt rahvastiku arvuga on see kindlasti rekordite raamatusse panemist väärt. (see on ju 0,046 % Eesti rahvastikust! Näiteks sama protsent Saksamaa elanikkonnast on üle 35 tuhande!). Valencias osales 6000 tantsijat ja muusikut – neist iga kümnes oli eestlane. Olgu lisatud, et ka lätlasi oli seal samal ajal üle 400 ja ligilähedaselt sama arv leedukaid. Seega tõeline baltlaste esitlus!.
Veel suurem eestlaste osalus oli 2015.aastal Rootsis Helsingborgi Europeadel, kus osales Eestist ligi 900 liikmeline delegatsioon. Sakslasi oli ligi 1100 - seega moodustasid eestlased ja sakslased 6000-st osalejast kolmandiku. Veel rohkem eestlasi oli Soomes Turku Europeadel (üle tuhande).

2011.aastal oli Europeade esmakordselt Eestimaa pinnal, Tartus ja paljudes maakondades. Tartus Europeade õnnestus väga hästi just korralduse poolest. Kuna paljud läänlased sõitu Eestimaale pikaks pidasid, siis osalejaid jäi eeldatust kolmandiku võrra vähemaks. Tagantjärgi kommentaarid Tartule on vaid positiivsed kuni selleni, et kes ei käinud Tartus, see polevat ka üht tõeliselt õiget Europeadet näinud.
Järgmine kord võib Europeade Eestisse jõuda 2026.aastal. Siis juba Saaremaale.
 

MIS ON EUROPEADE RAHVUSVAHELINE KOMITEE IEK?

Belgias, Antwerpenis, asub Europeade Rahvusvahelise Komitee alaline kontor. Europeade kui mittetulunduslik organisatsioon on registreeritud Belgias vastavalt Belgia seadustele (muide - mittetulundusliku tegevuse reguleerimise aluseks on Belgias juba enam kui üheksakümmend aastat kehtiv seadus!) . Seaduste põhjal peab Europeade juhtimises osalema teatud hulk Belgia kodanikke. Europeade Rahvusvahelises Komitees IEK on ligi poolsada liiget
IEK käib koos aastakoosolekul igal aastal sügisel  või kevadel. Lisakoosolekud toimuvad suviti Europeade ajal ja vahel ka lisaks muul ajal, kui asjalood lubavad või teemad vajavad. IEK on iseenda loonud - see tähendab, et IEK liikmeks saamine sõltub IEK enda liikmete soovitustest ja otsustest. Kui mõnes regioonis on aktiivne rahvakultuurialane tegevus, siis otsustatakse sealt kellegi IEK liikmeks kutsumine suhteliselt juhuslike hinnangute põhjal. Pole teada, et ühegi liikme vastuvõtu otsustamisel oleks küsitud päritolumaa mõne organisatsiooni arvamust.. Sellist soovitust ei küsita. Seega, IEK otsib endale ise liikmeid ja liikmest vabanemine toimub üldjuhul siis, kui liige end ise taandab või sureb. Mitmed IEK liikmed on olnud komitees selle algusaastatest alates..
Tänu sellisele koosseisule koosneb IEK väga erineva aktiivsusega inimestest. Siin on aktiivseid administratiivtöötajaid, on mitmete maade tegelikke esindajaid, on häid festivalide korraldajaid. Samas on ka liikmeid, kes esindavad vaid oma kollektiivi ja kelle tegevus oma maal Europeade hääletoruna on enamgi kui tagasihoidlik või mõnel juba ammu pensioniealisel sootuks puudub. Lisaks on ka selliseid oma maa esindajaid, kelle maal on rahvatantsimine väga minimaalne (näiteks Gröönimaa). Samuti on auväärseid omaaegseid üliaktiivseid organisaatoreid, kes praeguseks on tõmbunud rahulikku pensioniikka ja kelle tegevus on enamjaolt vaid nõuandev, kui sedagi.. Samas on terve rida riike, kel esindaja puudub ja ka antud maa osalemine Europeadedel praktiliselt puudub (Poola, Norra, Island, Slovakkia, Valgevene, Kreeka, Ukraina, Moldaavia, Malta, tegelik Shotimaa (esindavad Londoni shotlased), Venemaa, Horvaatia, Serbia, Makedoonia, Türgi jt). Samamoodi on riike, kust osaleb pidevalt üks sama kollektiiv või ei osale üldse kedagi (Poola, Austria, Kreeka, Rumeenia, Slovakkia ...). Seega on Europeadel veel arengumaad küllaga, et maailmajaoliselt kogu Euroopa festival olla. Viimasel ajal ongi rohkem räägitud Euroopa Liidu festivalist, ehkki eelloetletute seas on pika miinusega ka Euroopa Liidu maid.
Europeade Rahvusvaheline Komitee on moodustanud sekretariaadi ja kontori, kes tegelevad praktiliste tsentraalsete probleemidega. Organisatsioonilise tööga on kontor hästi hakkama saanud. Europeade koduleht on www.europeade.eu 

Europeade presidendid:

esimene ja algataja oli Edmon De Clopper
teine president oli Bruno Peeters (viimati Tartu Europeade)
kolmas president (peale Tartu Europeadet) oli Armand De Winter
praegune president Rüdiger Hess

praegune Rahvusvahellise Europeadekomitee koosseis on:

President
Hess Rüdiger - Frankenberg-Eder, Saksamaa

Vice President
Ayllon Diaz Jesús, Madrid – Castilla, Hispaania
Toivonen-Alastalo Hilu - Akaa, Soome

Sekretär
De Vos Peter - Deurne, Flandria, Belgia

Raamatupidaja
Ryssaert Rita, Wijnegem – Vlaanderen, BE

Members
Gardiner Gillian, Kent – UK
Halling Marianne, Trelleborg, SE
Zellmann Karl-Jürgen, Linsengericht – Hessen, DE
Vaz Pinto Ana Cristina, Figueira da Foz – Beira Litoral, P
Joannes Francine, Jambes – Wallonie, BE


Rahvusvahelise Komitee liikmed
Bahamonde Salazar José, Zamora – Castilla y León, ES
Damay Varone Sylvie, Bramois – Valais, CH
De Winter Armand, Wilrijk – Vlaanderen, BE
Dirgeliene Asta, Klaipeda, LT
Guého Jean, Elven – Bretagne, FR
Lanitis Michalis, Limassol, CY
Miaux Hervé, Annecy – Savoie, FR
Neimane-Gardovica Nadina, Riga, LV
Nicoara Vasile, Constanta, RO
Nuévalos Martinez Carlos, Utiel – Valencia, ES
Poletti Gianna, Borgosesia – Piemonte, IT
Post Stephan -  Bonn – Schlesien, DE
Rebane Valdo, Tallinn, EE
Salis Peppino, Oliena – Sardegna, IT
Schroeter Debra C., Hofstetten – Baden-Württemberg, DE
Tsankov Pantcho, Sofia, BG

Auliikmed (uued)
Damay Pierre, Martigny – Valais, CH
Filipsone Indra, Riga, LV
Barbier Michel, Annecy – Savoie, FR
Peeters Bruno,  Gravenwezel – Vlaanderen, BE