REISIKIRJAD ja TAGASISIDE
 

 Siin saate tutvuda erinevate reiside tagasisidega. Alati ei ole korraldajaks Eesti Europeade Komitee (E.E.K.).
Vahel saavad kollektiivid E.E.K.-lt kontaktandmed ja seejärel korraldavad ise oma reisi.

Kui Sul on reisimälestusi, mis rikastaks seda lehekülge ja mis aitaks ka Su reisikaaslastel toimunud reisi meenutada, siis saada oma kirjutis valdo.rebane@mail.ee
Oodatud on meenutused kõigist reisidest: Europeaded 1993.aastast alates; Ungari reisid erinevatele festivalidele; jne..
 

Sisukord:

  2008  EGIPTUSES 2008 ISMAILIA 
  2007  UNGARIS 2007  SZEGEDIS 
  2008  BELGIAS 2008 
  2008  UNGARIS 2008 SZEGEDIS 

Europeade muljeid

  2008  SVEITSIS 2008 EUROPEADEL MARTIGNYS 
  2007  TAANIS 2007 EUROPEADEL HORSENSES 
  2006  HISPAANIAS 2006 EUROPEADEL ZAMORAS   
  2005  PRANTSUSMAAL 2005 EUROPEADEL QUIMPERIS
 

EUROPEADE ARTIKLID

Siia kogume artikleid ja kaastöid, mis kajastavad eestlaste osalemist Europeadedel.
Kõigi artiklite juures on püütud säilitada autoriteksti. Artiklid on võetud ajalehtedes ilmunud materjalidest ning artiklite juures on viited ajalehele ning ilmumiskuupäevale. Loodame, et nende artiklite siiakoondamine ei tekita autoriõiguslikke probleeme. 

 
  2000
 Rahvatantsuga 37.Europeadel Taanis 2000 Saue Sõna / Maria Liiv, Merilin Israel, Merilin Mäll, Liina Väin ja Kristo Paisnik
  2001  Kirilind 38.Europeadel Hispaanias 2001 Epp Tähe
  2001  38.Europeade Zamoras Hispaanias 2001 Postimees /Anneli Aasmäe 
  2001  38 Europeade Hispaanias Postimees /Anneli Aasmäe  
  2002  Eesti rahvatantsijad ja rahvamuusikud 39.Europeadel Belgias 2002 Postimees / Kaarel Aluoja
  2002  Eestile juubel    Kaarel Aluoja, Järva Teataja
  2002  Belgias Eestit esindamas Meelis Raju
  1995  Europeade 1995 Valencia Piret Suurväli
  2003  Koerukad Sardiinias tantsimas ja mängimas Kaarel Aluoja
  2003  Muljeid Europeade festivalilt Lauri Bobrovski
  2004  Saue Simmajad Europeadel Riias 2004 Juta Vainura ja Anne Teetamm

Lauluga läbi Euroopa - Rapla Laulustuudio tütarlastekoor Europeade'il

Europeade'ile Itaaliasse Bolzano/Bozen-i linna suundub Eestist 5 bussitäit folkloorikandjaid. Esimene buss läheb katki juba Raplas. lõbustades pool ööd Mahlamäe elanikke, kuni abi Tallinnast kohale jõuab. Meil on aga kõik hästi - uus korralik Hansabuss ülihoolivate juhtide Toomase ja Jüriga.Mõni minut peale südaööd juulikuu keskel asub Rapla Laulustuudio Tütarlastekoor teele. Kaugele.

Varssavi
Linnaliini bussijuht keeldub meile pileteid müümast ja nõnda sõidame oma hotelli juurest linna "jänest".
Ülikuum. Osa meie piigasid hüppab purskkaevu. Teised linnapeal jalutajad jooksevad tänavale veetud tuletõrjevooliku all edasi-tagasi. Õhk paks päikesest ja kirikud-katedraalid abiellujatest.
Tüdrukute esimene katse võõras kohas ise hakkama saada. Väiksemad hoiavad ikka valve-emade ligi. Suuremad naudivad vabadust.

Kui juhtute haigestuma, ärge tehke seda Tšehhis!
Ilmselt mõni kodust kaasa võetud toidupala on ületanud kuumuse taluvuse piiri. Ja siit ühe laulja tunde kestev oksendamine. Kiirabisse. Noh, see kiire abi ei tunne tunni aja jooksul ooteruumis isegi huvi, mis viga...või miks neiu pikali on... või äkki hakkab pimesool lõhkema...

Tohtri uks, mis avaneb vaid seespoolt (meie pool pole isegi linki), läheb lahti harva. Õde meenutab vägagi seltskonnapiltidelt nähtud Üllar Jörbergi kaasat. Lõpuks meie kord. Loomulikult ei oska tohter ega ka ülevärvitud õde sõnagi peale sorava tšehhi keele. Saame aru, et pimesoolega ei ole midagi, joodetakse tõbisele Sprite'i ja alustatakse paberivirnade täiskirjutamist. Arvutiga, käsitsi... mingil hetkel toob õde kõrvalruumist appi ka vana mehhaanilise trükimasina. Salamisi saan moblasse uunikumist pildigi. Paarkümmend minutit hoolsat kirjutamist ja paberite hunnikusse jaotamist lõpeb fiaskoga - õde on isikukoodile kogemata lisanud ühe 0 ja nõnda on kogu paberimeri valele inimesele täidetud - mitte eestlasele. Ja kõik algab otsast peale. Lehvitan lehvikuga tuult enesele ja tõbisele. "Kiire Abi" teatab aga, et vaja kirurgile minna. Kasseerib mõned sajad tšehhi kroonid meilt vaevatasuks ja kutsub kaasa kõrvalmajja kirurgi manu. Teeme otsuse - kui paremaks ei lähe, jätkame ravi Viinis. Õde jääb meile pika näoga oma väikese räpase meditsiiniasutuse uksele järele vaatama.
Kogu selle jandi peale on ka tõbi hakanud taanduma. Aega kulus 3 tunni kanti.

Viin
Planeeritust hiljem kohal ja meie bussijuhtide otsusena saame me bussiekskursiooni läbi imelise Viini linna. Peale hotelli vallutamist longime ikka linna peale. Hämardub. Ent kaunis vanalinn paneb südame põksuma ka tulede valgel. Hiljem selgub, et osade lauljate tutvumine Viiniga lõppes küll lähima McDonaldsi ukse juures.

Ljubljana
Hotelliõuel tehtud lauluproovist kujuneb korraliku publikuga kontsert.
Gondeltrammiga mööda püstloodis mäekülge üles ja oledki maailma katusel. Kaugel all laiub kaunis Sloveenia.
Loojuv päike, armas vanalinn täis tänavamuusikuid, trikimeistreid ja kohvikuid. Tuledes jõekallas.

Teel Veneetsiasse
Taas bussijuhtide algatusel varahommikune külastus karstikoobastesse. Mäe sisse saab lahtise rongiga, mis kihutab kiljumise saatel nagu ameerika mägedes. Kaljunukkidest õnnestub kihutades siiski pead eemal hoida. Mäe sisemuses algab jalgsimatk. Rada üles, rada alla. Imelised pildid stalaktiitidest ja stalakmiididest. Tekkidesse mässitud reisiseltskond liigub vaimustunult giidi järel. Loomulikult ei saa me nii ürgsest paigast lahkuda laulmata. Meie häälte kõla jääb pendeldama koobaste seinte vahele.
Lossi, mis ehitatud pooleldi mäe sisse kõrgel-kõrgel. Muljed ei taha enam väga sisse ära mahtuda. Vägev.

Veneetsia
Taas teeb buss Toomase ja Jüriga meile teene - meid viiakse hotelli juurest vee äärde oma bussiga (ette nähtud seda pole), linnatranspordiga võtaks see vast üle tunni ja ega tea, kas oskakski tagasi tulla.
Ostame endale lukssõiduki nimega Barracuda. Kolm tundi hiljem viiakse meid tagasi maale küll tunduvalt tagasihoidlikuma laevukesega. Öeldakse, et kui Sa pole Veneetsias ära eksinud, pole Sa seal käinudki. Meie oleme siin ja eksime ka. Kõik meeled valla, püüame tajuda seda ainulaadset linna. Maskid, butiigid, kirikud, tuvid, ümisevad gondeljeerid, loksuvad kanalid, kitsad-kitsad tänavad...

Öö veedame baldahhiinvoodites. Mõnedes tubades on seinast seina kuldraamiga peegel.
Teine meiega koos ööbiv eestlaste buss on tülli pööranud omavahel ja ka bussijuhtidega. Suhete klaarimine segab ümbruskonna und. Meie oleme küll hoitud, seltskond lahe ja mõnus ning Toomast-Jürit rohkem sõbraliku isa eest.

Garda järv
Kristallpuhta veega järvest ei taha ka tunnise loksumise järel välja tulla. Naer, kilked. Meie modellihakatised teevad fotosessiooni, Toomas korjab ilusaid kivikesi kilekotti.
Bussis tavapärane lõuna. Täidame kaevust oma veepudelid ja teele Bolzano poole.

Bolzano
Messikeskuse esine bussidest umbes. Selgub, et 3000 inimest ööbivad siin, pead-jalad koos mitmesajakesi ühes ruumis. Keegi on taas meie eest kostnud... Sõidame vanalinna külje alla koolimajja, mille terve aula antakse koorile. On õhku, ruumi ja valgust. Valve-emad vallutavad lava. Mingi aja jooksul avastatakse, et on oma WC, 2 tükki. Dušš õue peal ja külma veega, ent õhk on endiselt üle 30, nii et pole häda. Majas veel mitmed laste-ja noortekollektiivid üle Euroopa. Öised kooslaulmised Kristjani saatel, teiste rahvaste tantsude nautimine, pikad söögisabad teispool jõge, kuhu saabusid sööma kõik 5000 festivali osalejat, öösimmanid...

Päev mägedes
Hommikune proov osutub segaduseks. Ilmselt peaksime me proovi tegema hoopis mujal, kui see, kus me juhendi järgi oma järge ootame. Õiget kohta aga ei tea keegi. Ja nõnda suundume Toomase-Jüri algatusel mägedesse. Käänulised mägiteed tunduvad ühesuunalistena, ometi pressivad vastutulijad suurel kiirusel end meist mööda. Ja seda sadade meetrite kõrgusel kuristiku kohal. Meie bussijuhtide kartmatus hakkab nakatama kogu seltskonda ja poole päeva peal ei kosta karjatusi enam kuigi palju.

Aga loodus on ikka imeline autor. Maailma kohal kõrguvad püramiidid, mille juurde ronimine peaks piletimüüja sõnul kestma umbes 1,5 tundi, saavad lustaka tüdrukutekamba poolt vallutatud 30 minutiga. Ja seda plätudes, kui muud turistid võtavad neid kõrgusi matkasaabastes.

Lõpuks leiame ka selle tunde mööda mägiteid otsitud kose. Ja vaatepilt tasub vaeva. Seisame veepiiskade keskel, mis alustavad kiirlaskumist pea 100 meetrit meie kohalt. Tekib sipelgaks olemise tunne. Ja me muudkui pildistame ja pildistame…

Tagasi jõudes on ainus võimalus keha kinnitamiseks otsida mõni veel avatud söögikoht. Kell on palju ja kõik on suletud. Loomulikult jäävad tüdrukud säravisilmi meile järele vaatama, kui me valve-emadega McDonaldsi poole suundume. Ent veel rohkem vääriks jäädvustamist teenindajate näod, kui tellime 43 Happy Meali. Mitmekümne-minutilise pakkimise jooksul jõuavad meid imetlemas käia ka kõik köögitöölised. Sel õhtul vajuvad voodisse naeratusega ilmselt nii tüdrukud, kui ka söögimeeskond. Noh, ja ega minagi erand ole.

Festival
Järgmised päevad on täis laulmist segamini riietevahetamisega ja korraks-vee-all-jahutamisega. Kogu seda pidevat toimetamist saadavad paitavad pilgud, lõputud plaadiküsimised, pildistamisseeriad ja kiidusõnad-kiidusõnad…
Kogu linnake kihab erinevatest etteastetest. Igal tänavanurgal keegi laulab-tantsib-mängib pilli. Oh neid imelisi rahvariiete variante. Kirjeldamiseks peaks mõned sõnad juurde leiutama.

Meie koori seest tulev energia aga täidab peaväljaku vabaõhulava, sisehoovid ja imelise Toomkiriku. Peakontserdil saadab lauluga lavalt lahkuvat Rapla Laulustuudio Tütarlastekoori püstiseisev ja skandeeriv publik. Oleme populaarsed ja hoitud. Siin ja praegu küll. See tunne on hea.

Laupäevaõhtune rongkäik toob korraga välja kõik erinevad rahvad. Kes kõnnib karkudel, kes meenutab päkapikku, kes tantsib puukotades läbi linna. Flamenco ja kitarriserenaadid kõrvuti. Mõned naiste peakatted aga meenutavad Miki-Hiire kõrvu. Lusti ja rõõmu ja üheskepsutamist jagub varaste hommikutundideni.

Viimase päeva hommikul osaleme Toomkirikus teenistusel. Laulame ikka. Ja siis gondliga 1000 meetri kõrgusele jälle maailma peale alla vaatama. Võimas. Kohati ka hirmus. Aga väga ilus.

Festivali lõputseremoonia tundub veidi kunstliku ja väsinuna. Igatahes jõudis Europeade’i lipp Tartu linnapea kätte ja jääb pikisilmi oodata järgmist aastat, mil terve Euroopa Tartusse kohale sõidab.

Koju
Kojusõit läheb kiiresti. Öö Linzis, teine Varssavis. Suurte poeretkede järel ka vabaõhu-söögipeatused supi, kiirnuudlite, jogurti ja puuviljadega. Ja juba ongi emad-isad stuudio juures parkeplatsi ummistanud. Laulust ei tule enam midagi välja. Kodu ootab. Nii mõnegi pere köögiaknasse jääb tuli sel ööl mitmeks tunniks veel põlema. Kodune kaste-kartul vajavad degusteerimist ja ema-isa tuju tuleb pulbitsevate reisimuljetega turgutada. Hea on.

Rapla Laulustuudio Tütarlastekoor tänab toreda reisi toetajaid:
Rapla Vald
Rapla Kultuurikeskus
Eesti Kultuurkapital
Kultuurkapitali Raplamaa Ekspertgrupp
Raplamaa Omavalitsuste Liidu Arengufond
Hansabuss
Bussijuhid Toomas Aguraiuja ja Jüri Lepp
Anneli Aasmäe – ajakirjanik
Toredad valve-emad
Toetav kodu

Reisimuljed pani kirja Thea Paluoja, Rapla Laulustuudio juhataja, lauluõpetaja ja tütarlastekoori dirigent

 

 

EGIPTUSES 2008 ISMAILIA

Kõigepealt tänu EEK-le käisime me tänavu augustis festivalil Egiptuses. Lubasin siis kohe muljetest pajatada, et järgmistel minejatel oleks teada, mis ees ootab. Kuna meie kodulehel Egiptuse reis veel ei kajastu, saadan lisana muljed sellelt festivalilt. Lähiajal on kogu lugu koos piltidega ka meie kodulehel http://segapidi.googlepages.com/egiptuses  . Kui keegi nüüd täpsemalt teada tahab võib mulle ka helistada. Üldiselt meie jäime rahule - ka niisugust kogemust on elus vaja!
Veel kord suur tänu! Kuna EEK on ainus, kes mingeid festivale soovitab, anname siinkohal oma väga suurest soovist kohe teada. Tahaksime väga minna kas 2009 või edaspidi mõnele festivalile Portugalis. Kui EEK aidata saab, oleme väga tänulikud.
... edu soovides
Tiiu Torpan

 

EGIPTUSES 2008 SEGAPIDI  HALJALAST

Reisi eesmärk oli folkloorifestival Ismailias. Startisime 30.juuli keskpäeval. Vahemaandumine oli Prahas. Edasilend Kairosse ei sujunud. Kaks tundi istusime lennukis ja ootasime lendu Milanost, kust meie lennukile tuli veel 30 inimest.
Kairo lennujaamas ootas meid 4 mustades ülikondades meest. Üks neist, UZI püstolkuulipilduja ja raadiosaatjaga varustatud turvamees Kairo julgeolekust saatis meid kõikidel festivalipäevadel. Ta nimi oli Mohamed Abdulhamed Ismaiel Osman Khalaf.
Oma elukohta jõudsime 31.juuli hommikul. Olime teel olnud 19 tundi.

Meie maja teise korruse rõdul lehvis sini-must-valge lipp ja kostus eestikeelne laul. Nii tervitas meid Jõgevahe Pere.
Elasime 6 km kaugusel Ismailiast ühes õppekompleksis, mis oli vahitornide ja väga kõrge taraga piiratud. Esimesena torkas silma liiv… Majade vahel olid küll korralikud kõnniteed, aga põhiliselt palistas neid liiv. Väheseid haljastatud platse kasteti pidevalt. Kompleksi territooriumil oli avar söökla, koolimaja, mośee, spordisaalid, bassein, baariga diskoteek, kus mängiti ainult araabia muusikat, esmaabipunkt jne. Sellelt territooriumilt omal käel välja ei lastud. Välja pääses vaid konvoina.

Meid majutati neljastes tubades. Puhtusega meie „hotell“ ei hiilanud aga õhtuks suutsime siiski organiseerida puhta voodipesu, harja, prügikastid ja tualettpaberit. Idamaadele omane räpasus torkas teravalt silma ka linnatänavatel. Jäi mulje, et kogu inimeste poolt toodetud saast heidetakse lihtsalt üle läve või aknast välja, küll siis Allah hoolitseb edasise eest. Isegi niisutuskanalites ujusid prügihunnikud. Kõik, mida sel reisil nägime rääkis oma ehedusega Egiptusest palju enam kui hotellirivi päikselisel rannal. Oli väga palav. Päike kõrvetas halastamatult. Uksed ja aknad hoidsime pidevalt lahti, laes keerles ventilaator, aga ka need abinõud ei suutnud palavust leevendada. Kuna päike oli valmis lausa sulatama, sai parimaks paigaks bassein. Kohalikes tekitas bikiinide väel jalutamine muidugi parajat hämmingut ja uudishimu. Basseini kasutamiseks oli 3 tundi hommikul ja 3 õhtupool. Kui meie aeg läbi, tulid basseini moslemid – ei sobinud neil valge inimesega koos supelda. Moslemi tüdrukud ujusid muidugi hambuni riietatult.

Kahe giidiga, kohalikud õliõpilased, tutvusime esimesel päeval: Hoda Gamal Sayed Abd-élrahman Ahmed El-adaway, tütarlaps, kelle riietusest paistis välja vaid väga kena näolapp ja Mahmoud Abdelhamid Mohammed Sernah, noormees, kellele mõnuained ei olnud tundmatud. Mõlemad rääkisid inglise keelt.

Kohe esimesel õhtul toimus rongkäik. 23 peegelklaasist akendega bussi reas, ees, taga ja külgedel vilkuritega politseiautod ning mootorrattad, kes teised liiklejad rajalt maha võtsid, iga 3-4 bussi järel autod, igas veel 6 meest kalaśnikovidega – niisuguses konvois sõitsime rongkäigule Ismailias. Igas bussis oli muidugi ka raadiosaatja ja UZI püstolkuulipildujaga turvamees.
Rongkäigus kõndisid iga kollektiivi ees kaks egiptuse rahvariietes näitsikut vastava maa sildiga ja vaarao sõdalase riietuses lipukandja. See oli uhke vaatepilt. Peatribüüni ees tuli muidugi tantsida. Rongkäigu teed palistasid turismipolitseinikud nii tihedalt, et ulatasid kätest kinni hoidma.

Rongkäigus läksime Ismailia Romaani Teatrisse, kus toimus avakontserdi proov. Kollektiivide tutvustamisel tulid lavale kõikide osavõtvate maade siltidega näitsikud ja lipukandjad, kokku oli kollektiive 16 erinevast riigist. Eestit ja Bulgaariat esindasid 2 ja Egiptust 5 kollektiivi. Avakontserdil esinesid ainult Egiptuse tantsijad. Finaali tantsuks, mis kõikidele varem selgeks õpetati, lubati igast rühmast lavale ainult 5 tantsupaari. Ülejäänud tantsijaid ja pillimehi järgmisel õhtul avakontserdile ei lastud. Tõeline vangi tunne! Lõbus ei olnud neilgi, kes finaalis tantsisid. Egiptlaste esinemist ei näinud, kolm tundi tuli passida teatri taga, et viis minutit finaalis tantsida. Teised nägid vähemalt peaproovi ja televisiooni vahendusel isegi avakontserti.

Kolmandal päeval liitus meiega veel üks giid. See noormees, Ismailia Ülikooli õppejõud, rääkis vene keelt. Tema nimi oli Magdi Ismail AbdelAziz Manhy Ismail Sayed Saif ( pikk rida esiisade nimesid on kasutusel austusest esivanemate vastu ). Tänu Magdile saime mingid teadmised Egiptuse eluolust. Haridus on kõigile lastele tasuta, õppevahendid ja söök on riigi kingitus. Lastele õpetatakse varakult kolme võõrkeelt: inglise, prantsuse ja saksa – ikka turistide parimaks teenindamiseks. Ometi on ametlik kirjaoskuse protsent 52. Vanemad ja vaesemad inimesed lugeda ei oska, aga rikkad, nagu Magdi ütles, loevad ainult raha. Ametlikult on lubatud neli naist, aga mees peab tagama kõigile neljale võrdsed õigused ja elamistingimused. Naisi oli linnapildis näha harva ja needki olid üleni sisse pakitud, ainult silmapilu, mille kaudu ümbritsevat näha. Meie küsimusele, kas naised on sellise alistuva eluviisiga rahul vastas Magdi, et isegi ametlikud uurimused näitavad rahulolu ja seadus kaitseb naisi.

Kolmandast päevast alates toimusid igal õhtul esinemised ümbruskonna linnades. Neli kollektiivi ühel kontserdil olid alati erinevatest riikidest. Indoneesiaga juhtusime kokku kahel korral. Esimesel kontserdil nende esinemine katkestati ja kuulutati välja 30 min. vaheaeg õhtuseks palvuseks. Kuigi Egiptuses on islamile omased 5 palvekorda päevas, võib siis, kui päeval palvetada pole võimalik, kõikide kordade eest palvetada õhtul. Kuna meid esinemispaigalt kusagile minna ei lubatud oli see tüütu ootamine. Muidugi oli neid, kes palvetasid ja hiljem palvetamisest mustaks määrdunud laubaga kontserti edasi vaatasid. Isegi politsei palvetas. Kui palvus läbi, võis Indoneesia oma esinemist jätkata. Eriti uhke oli nende esituses ABBA „Mamma mia“ mängituna bambusest tehtud pillidel. Väga hea oli Valgevene lauluansambel „Radzimichy“ ja Egiptuse tantsuansambli „Arish“ seelikukeerutajad. Eksootika oli muidugi Alźeeria folkloorirühm.

Kahel päeval läksime õigeaegselt bussi aga alati tuli väljasõitu oodata pea kaks tundi. Kolmandal päeval otsustasime, et tark ei torma ning läksime kohale poolteist tundi hiljem ja ikkagi oli väljasõiduni aega. Magdi ütles, et väljasõit ei alga enne, kui kõik turvasüsteemid on paigas. Need abinõud on 1997.a. sündmuste tagajärg kui islami äärmuslased lasid Luxoris maha 67 saksa turisti ja nüüd teeb riik suuri pingutusi, et taastada turistide purunenud usaldus. Kõik 23 bussi, mis kollektiive sõidutasid olid täpselt ühesugused Egiptuse sõjaväe bussid
ja juhid olid sõjaväelased. Nende turvameetmete tõttu jäi kogu reisile mingi sõjaväelise politseikorra pitser.

Väga vähe saime tutvuda Ismailia linnaga. Kahel korral võisime tund aega külastada poode. Korra käisime ühes kalarestoranis söömas. . Sõime merekarpe, krabisid, kaheksajalgu, mitut moodi valmistatud kala ja riisi. Tore vaheldus meie igapäevasele menüüle mis koosnes tomatipastaga üle valatud põldoapudrust, riisist, kanalihast ja hautatud juurviljadest. Kuna kalarestorani minekuga pääsesime konvoist, otsustasid Magdi ja bussijuht, kelle nimi oli Reda Mousa Saad Mousa ALMansy, viia meid vaatama Suessi kanali kõige kitsamat kohta. See oli põnev. Samast käib praam üle kanali Siinai poolsaarele. Kanalit mööda liigub üks merekonteineritega koormatud laev teise järel – 2miljonit dollarit toob navigatsioon Suessi kanalil iga päev Egiptusele kasumit. Ühel korral saime isegi Suessi kanali ülisoolases vees ujuda. Ka siis suutis Magdi asja nii organiseerida, et suutsime oma bussiga konvoist pääseda. Muidugi sai ta hiljem ülemustelt juba teist korda peapesu.

Kõige oodatum oli muidugi ekskursioon Kairosse. Ismailiast on Kairo kahe sõidutunni kaugusel. Tee ääri palistavad põhiliselt liivaväljad – see on veetu ja viljatu päikese käes lõõskav tühermaa. Kooliõpikutest teame, et Niilusest ida pool laiub Araabia kõrb. Haljendavat maastikku on vähevõitu ja sedagi seal, kuhu ulatuvad niisutuskanalid. On neidki paiku, kuhu vesi veetakse. Giid Magdi rääkis, et lopsakat rohelust on isegi Niiluse orus vähemaks jäänud, kuna Niiluse üleujutused, mis oru viljaka mudaga täitsid, on pärast Assuani paisu ehitamist kadunud.

Kairos külastasime kõigepealt Egiptuse muuseumi ja nägime oma silmaga neid kõige hinnalisemaid väärtusi – Tutanhamoni sarkofaagi ja surimaski. Siin on enamus hauakambritest ja templitest leitud varandus: kujud, maskid, muumiad, sarkofaagid, papüürused jpm. Kõik need tolmused kivikobakad said tänu Magdile vägagi põneva seletuse.

Lõpuks jõudsime Giza platoole ja tulikuumas päikeselõõsas avanes tõepoolest võimas vaatepilt – Egiptuse püramiidid – üks seitsmest vanaaja klassikalisest maailmaimest, ainus, mis tänase päevani säilinud. Suurim Cheops kaalub ligi 5 miljonit tonni, kogu materjal veeti kohale mööda Niilust ning vinnati üles ainult inimeste musklijõul, ilma kõrgkraana ja segumasinata. Seda on mõeldagi õudne. Iidse kultuuri vägevust tajusime sfinksi juures. Sfinksil on inimese pea (mõistuse sümbol) ja lõvi keha (jõu sümbol), mis koos kuninglikku võimu tähistavad. Sfinksi näo kõrgus on 5 meetrit ja avatud silmad on pööratud ida poole kust tõuseb päike. Kunagi harjutasid metsistunud mamelukid sfinksi näo pihta suurtükituld . Sellest ajast on sfinks ilma ninata ja näeb üsna armetu välja.

Magdi rääkis, et püramiidid olevat kõige põnevamad öösel. Peale päikeseloojangut korraldatakse seal muljet avaldav valgusshow: vastav taustmuusika, laserid, erinevates värvides kumavad püramiidid ja sfinks – see olevat võrratu vaatepilt. Meie seda ei näinud. Õhtune esinemine sundis meid tagasiteele. Enne teeleminekut sõime üsna euroopaliku toiduvaliku ja rootsi lauaga restoranis, ning pool tunnikest saime läheduses olevat kaubandust kammida. Pikk tee oli õhtusesse esinemispaika tänu millele õhtune palvetund seekord kontserti ei seganud.

Eelviimasel päeval toimub lõppkontserdi peaproov. Siis saab iga kollektiiv esinemiseks 5 minutit. Kõikide kollektiivide jaoks on see taas üks pikk passimine Romaani Teatri tagahoovis. Kaks korda tehakse proov läbi, siis tuleb poole tunnine vaheaeg, mis venib kahe tunniseks. Proov algab uuesti siis, kui kuberner on kohale jõudnud. Kell näitab südaööd. Meie seas võtab maad mure: kui järgmisel õhtul lõppkontserdi algus kuberneri pärast venib, siis ei jõua me lennukile. Räägime Magdile, et me lõppkontserdil esineda ei saa. Magdi läheb koheselt asja ajama ja kaob. Hiljem selgub, et Magdi on vastuolude tõttu vallandatud ja talt võeti ära akrediteerimiskaart, ilma milleta ta meie juurde enam ei pääse. Mure aina süveneb. Bussijuht Reda mõistab seda ja helistab Magdile, kes meie probleemi teistel giididel lahendada palub.

Õhtusöögiks jõudsime koju öösel kell pool kolm. Järgmisel päeval ajame sama joru – me ei esine. Aga on reede ja see on Egiptuses pühapäeva eest – suur palvepäev, ramadaan. Mahmud ajab asja. Lõpuks, peale lõunat on selgus käes – lõppkontsert toimub ilma meieta. Jõgevahe Pere, kellega koos mitu lõbusat olengut sai peetud, käis enne kontserdile sõitu meiega hüvasti jätmas. Lehvitasime bussiderivile ja paar tundi hiljem sõitsime Kairo poole. Jätsime hüvasti Mahmudiga ja laulsime talle sõprusringis. Hoda lahkus meist juba päeval. Helistasime Magdile ja määrasime hüvastijätuks kohtumise väravate taha. Muhamedile ja bussijuht Redale ütlesime tänusõnad Kairo lennujaamas.

Egiptusest jäi tänu piiratud liikumisvõimalustele ja kõigile neile turvameetmetele politseiriigi tunne. Kahju ja kurb, et enam kui 1400 aastat tagasi (alates Muhamedist muidugi) on sajad suurepärased jumalad, kes egiptlastel kunagi olid, kõikvõimsa, ühe ja ainsa Allahi vastu välja vahetatud. Võib-olla on just seepärast kunagine maailma rikkaim riik oma esialgsest positsioonist kaugele nihkunud.

 

UNGARIS 2007  SZEGEDIS

... Meile igatahes see reis meeldis, kuigi oli füüsiliselt raske - nii kuuma ilma ei osanud me keegi oodata.
Sel korral olid teised tantsukollektiivid lapsed -kuid kõik nad olid väga tasemel, me saime nende tantsu nautida...
Tervitades Vaike, Kaktus ja Trillallaa


Ilusat uue hooaja algust!
Meie tantsurühm Värten jäi teie korraldatud reisiga igati rahule ja sooviks ka edaspidi teiega koos reisida, siis me tunneme huvi, kas teil on juba järgmiseks aastaks mingisugused plaanid olemas, et millestki valikut teha. ...
Mare Tee Põlvast

Eskimod, kapten Tenkes ja rahvatantsijad
Autor: Annes Aus
Esmaspäev, 30. juuli 2007.
Saare maakonna lehest "Meie Maa"
http://www.meiemaa.ee/index.php?content=artiklid&sub=1&artid=18625

Leisi rahvatantsurühm Sõlus käis juuli algupoolel Ungaris rahvatantsufestivalil, kus osalesid veel tantsijad Leedust, Soomest, Slovakkiast ja Kreekast. Naisrahvatantsurühm Sõlus alustas oma tegevust 20 aastat tagasi ja algselt koosnes Leisi Keskkooli õpetajatest. Praegu on rühmas 12 inimest, kellest Leisi kooli õpetajad on vaid pooled.
Ungarisse viis tantsijad Eesti Europeade komitee ning peale Sõluse oli Eestist veel kolm rahvatantsurühma ja üks kapell.
Ungaris Szegedis toimus 4.-10. juulil küladefestival, mis oli vaid üks seal aset leidvate festivalide sarjas. Ürituse eesmärgiks oli näidata rahvatantsu ja rahvakultuuri üldiselt ning luua sidemeid eri rahvaste vahel.
Rühma ühe liikme Ave Reisi sõnul oli kogu ettevõtmine väga elamusterohke ning vaatamis- ja mäletamisväärset jätkus peale Ungari enam-vähem kogu teekonnale. Reisibuss alustas 1. juulil sõitu Saaremaalt ja käis läbi ülejäänud paigad, kus teised rühmad peale tulid. Nemad olid Raikküla rühm Raplamaalt, Torma tantsijad ja Torma kapell Jõgevamaalt ning Madelin Nõost Tartumaal. Mitmed osalejad võeti peale Tallinnast Laulupeolt, nende hulgas Sõluse juhendaja Anne Keerd.
Poola kaks palet
Sõideti läbi Poola ja Slovakkia ning reisijad tutvusid vanalinnadega Varssavis ja Krakowis ning Slovakkias Banska Bystricas.
Läbi Poola sõitu kirjeldab Reis: “Poola kuni Varssavini oli must ja kole ja lage – tühi väli ühesõnaga. Aga mida lähemale Slovakkiale, seda ilusamaks see läks ja sealpool oli nagu hoopis teine Poola ja kõik olid üllatunud, kes polnud enne sealpool käinud.”
Eskimod spas
Festivali üritused olid jagatud mitme küla vahel ning koosnes esinemistest ja kontsertidest parkides ja erinevatel avalikel väljakutel. Kõige meeldejäävam rühma jaoks oli esinemine spas. Ungari spad on väga avarad ja sisaldavad suurel hulgal basseine ja kõikvõimalikke atraktsioone. “Kui tulime spasse sisse basseinide äärest, siis rahvas vaatas meid nagu imetegusid,” meenutab Reis. “Meie Leisi rühm ju on Karja riietes, mustade villaste seelikutega, mandri omad olid heledamates. Keegi kuskilt ütles „eskimo” ja see läks nagu telefoniga edasi. Kui me seal basseini ääres läksime, siis „Eskimo”, „Eskimo”, „Eskimo” käis igalt poolt. Siis me naersime, et eskimo naised on tulnud lõunamaale tantsima.”
Kuigi Ungari kultuuriga on meil palju erinevusi, võib sealt leida ka ühtteist tuttavlikku. Nimelt osutusid sealsed stepid väga sarnasteks kunagi „Kapten Tenkesi” sarjast nähtuga. „Ja seal olid sellised mehed ka, kelle olid kapten Tenkesi riided seljas. Siis me muidugi tegime pilte nende „tenkesitega”,” meenutab Reis naerdes.
Ootamatu Serbia-külastus
Ta räägib ka sellest, kuidas vahepeal õnnestus pool-kogemata Serbiast läbi põigata: „Meile ette nähtud ungarlaste poolt vaba hommikupoolik ja pakuti, et võiks Szegedisse minna šopingule, aga meid ei huvitanud nii väga see šopingule minek. Ja siis Valdo Rebane, kes oli ühtlasi meie bussijuht ja kes on Europeade komitee esindaja Euroopas, tegi ettepaneku, et läheks Serbiasse, aga ungarlased olid väga selle vastu. Ütlesid, et see on ohtlik ja pole turvaline, et nemad sellega nõus ei ole ja giid mitte mingil juhul sinna kaasa ei tule.”
Giidil aga tulid ette muud asjaajamised ja nii jäi rühm omapead, mistõttu mindi siiski Serbiasse. Valdo Rebasele oli see aga 43. maa, mida ta külastanud oli.
Valdo Rebane pälvib igati reisiseltsiliste kiidusõnu, kuna lisaks bussiroolis istumisele oli ta ka giidiks. Palju rännanud ja lugenud inimesena suutis ta teekonna huvitavaks teha ning oskas alati ümbritsevast rääkida.
 

BELGIAS 2008 

Tibi Tiina Tantsutrupp on Belgiast koju jõudnud. Reis läks väga hästi. Arvestades väga hea vastukajaga nii ürituse pearežisöörilt kui Tielti linnavalitsuselt ja härra Gerard van Dammelt, siis arvan, et saime oma ülesandega hästi hakkama.
Andsime Tielti ühel tänavalaval 25 minutise kontserdi, mida oli vaatamas ka härra Gerard ja talle väga programm meeldis.
Meie põhieesmärgiks oli esindada Eestit suurel rongkäigul läbi linna 6. juulil, kus oli 27 Euroopa Liidu riiki. Igat riiki esindas üks kollektiiv. Lisaks väliskülalistele oli Belgia omi kollektiive, nii et rongkäigus oli neid kokku 55. Rongkäik oli kogu aeg liikumises ja meie tantsisime oma tantsu liikumise pealt 39 korda algusest lõpuni. Koos Riia kollektiiviga saime kiita professionaalsuse eest, sest me tõesti ei jalutanud vahepeal nii sama, nagu seda mõned tegid. Rongkäiku olid vaatamas ka kõikide riikide ametlikud delegatsioonid, aga kahjuks Eesti omaga me ei kohtunud.
Kogu üritus oli väga hästi korraldatud ja meid võeti väga hästi vastu. elasime kloostris ja meil oli ülitore saatja.
Tänan Teid kogu trupi nimel veel kord, et meile sellist võimalust pakkusite!
Tiina Kaev

SVEITSIS 2008 EUROPEADEL MARTIGNYS

Täname imeilusa reisi eest.
Olge terved ja tänatud!
"Käokirjas " ja Ülle
 

SVEITSIS 2008 EUROPEADEL MARTIGNYS

Oleme väga tänulikud võimaluse eest osa võtta Europeadest ning toreda ja muljeterohke reisi eest. Kogesime, kui suur oli Teiepoolne panus selle suure ürituse organiseerimisele....!
Krõõdad Karks-Nuiast

SVEITSIS 2008 EUROPEADEL MARTIGNYS

Seekordsel Europeade festivalil Sveitsis esindas Eestit kolmteist rahvatantsurühma. Rapla maakonda hoidis au sees Raptel, kellele see oli kolmas kord osaleda sellel festivalil.
45. Europeade toimus 24.-27.07 Sveitsi maalilises mägilinnas Martignys. Eesti rühmade bussireis sinnapoole hakkas 19. juuli õhtul, kui bussid tantsijad nende kodupaikadest peale võtsid.
Pooleteisenädala pikkune reis algas uute nägude tunnistamisega.
Nimelt oli Raptel oma bussist ainuke, kellel juba festivalikogemus olemas. Kui esimesel ööl olid kõik viisakad ja vaoshoitud, siis järgmistel päevadel hakati end bussis üha kodusemalt tundma - istmete vahekäik täitus nii jalgade kui und nautivate inimestega. Ning pärast hullumeelseid kurve Sveitsi serpentiinidel oli suurem osa rahvast hirmu kaudu vaimselt seotud. Seega ei tekkinud kellelgi pretensioone, kui meid kõiki suunati ööbimiskohas koolimaja võimlasse. Üleelatud 4 päeva olid oma töö teinud - rahva omavahel tutvustanud. Esimene festivalipäev tõi tantsijatele foorumis oma kodumaa tutvustamise ja tänavaesinemised. Õhtul toimus avakontsert ja peale seda jätkus lustimine ööbimiskohtades. Järgmine päev oli giidide poolt ära organiseeritud. Meie bussi kolmele rühmale oli korraldatud esinemine erinevates külakestes ja väike rongkäik meie ööbimiskohas Orsiere'is.
Laupäev, kogu reisi 7. päev tipnes ametliku vastuvõtu, suure rongkäigu ja Europeadeballiga. Loomulikult ei puudunud ka päeva lahutamatu osa - õhtune simman. Pühapäevane lõppkontsert tõi väikese amfiteatri rahvast täis. Ja selleks oli ka põhjust. Kõik esinejad hoidsid oma riigi au kõrgel ja kui Eesti rühmad täitsid amfiteatri neli lava, siis tundus, et meie sinimustvalgeid lippe lehvib kõikjal. Kuid ega meie rühmadele sellest aidanud. Õhtune simman ööbimiskohas ja esinemine kohalikele olid veel vägevamad, kui need eelnevatel õhtutel olnud olid. Järgmisel hommikul täitis rahvas bussi oma pagasiga, istus juba tuttavaks saanud kohtadele ja kojusõit võis alata. Kuigi tee oli pikk ja sõit nüri, ei suutnud see kedagi morjendada. Välja otsiti oma parimad muusikaplaadid ja endine magamisase muutus tantsuplatsiks. Nõnda rõõmsameelselt ületati kõik takistused koduteel - järved, kiirteed ja riigipiirid.
Mida kilomeeter Tallinna poole, seda vaiksemaks ja tühjemaks buss jäi.
Kõigepealt peatus Põlvas, siis Vastse Kuustes, Raplas ja lõpuks Tallinnas, kus sai buss asjadest tühjaks tehtud ja mõeldud, et järgmisel aastal jälle. Kuigi siis on meil väga lühike maa sõita, kõigest Klaipedasse, ületab 2011. aasta Europeade sellegi. Siis toimub see põhimõtteliselt siinsamas - meie pealinnas Tallinnas. Kuigi siis jääb pikk ja rahvast ühtsustav bussisõit ära, on kindel, et see Europeade saab olema üks parimaid. Siis saavad tantsijad esineda oma kodupublikule.
Mari Sepp

 

UNGARIS 2008 SZEGEDIS

Märjamaa rahvamaja seenioride segarühma Laaberjalg tantsijad ja rühmajuht Lilli Teesalu ning fännklubi liikmed on tänulikud abi eest reisi võimaldamisel rahvusvahelisele folkloorifestivalile Ungarisse.
Reisikulud ei olnud küll kõige soodsamad, aga mälestuseks meile, osalejatele, on ühtse kujundusega 2008.aastal 56 esinejanimega T-särgid, muljed huvitavatest ekskursioonidest, iselaadi esinemiskohtadest, temperamentsetest ungarlastest, sarnaste huvidega toredatest reisikaaslastest ja taastatud tunded endistest soojadest, tuuletutest suveilmadest.
Hoiame südames Ungari päikest.  Uute tegemisteni järgnevatel aastatel !
Lugupidamisega  Koidu Rosin
 

UNGARIS 2008 SZEGEDIS

Tere, tahtsin Sind veelkord tänada selle uskumatult toreda ja huvitava reisi eest. Sinu teadmised ja rafineeritud huumor, mida sa meiega jagasid, aitasid muuta selle pika ja siiski ka väsitava reisi tõeliselt nauditavaks. Kogu programmi võib jätkuvalt iseloomustada ainult ülivõrdes.
Suur-suur tänu Sulle...!
Parimate soovidega, Väägvere kapelli 1. viiul Krista

UNGARIS 2008 SZEGEDIS


Tere
Tahtsin sind tänada selle ilusa Ungari sõidu eest. Kuna olen üsna vähe reisinud siis tekitasid mäed minus eriti suurt vaimustust. Kogu reis oli väga hästi organiseeritud ja kulges ladusalt. Sirvisin hommikul europ. kodulehte ja see millega  seal kõik tegeled tekitas lausa aukartust. .... Kogu see reis tekitas mulle palju erinevaid tundeid - tahaks ka mõnes tantsurühmas tantsida. Minu töökohas (Hellamaa külakeskuses) käivad nänned tantsimas ja esialgu oleks see päris hea.
...  Igatahes oli väga tore ja loodaks, et see ei jäänud viimaseks reisiks. ...
Tiina Muhumaalt
 

TAANIS 2007 EUROPEADEL HORSENSES

Tere taas, Horsense oli tore, probleem oli ilmselt vaid meie bussiga.
Lootsime natukene rohkem ilma näha, aga kahjuks ei õnnestunud.
Bussijuhid otsustasid meid Berliini asemel viia Lübecki, mis on küll ka kaunis linn, kuid me jõudsime sinna liiga hilja, läks pimedaks ja polnudki meil muud teha kui seal pargipinkidel või umbses seisvas bussis kuidagi ära olla. Oleks siiski soovinud Berliini näha, nagu lubatud oligi.
Ka tagasi tulles taheti meilt võtta võimalus Varssavis ringi vaadata, kuid siis pisikese tüliga sai buss ikka Horsensest õigel ajal liikuma aetud ja Varssavi n.ö. vallutatud :)
Samuti oleks soovinud natukene kohapeal rohkem ringi sõita, et näha kohalikku elu, kuid ka see jäi tegemata.
Korraldajatele aga võiks teha ettepanek, et õhtused "simmanid" võiks korraldada siiski sellises kohas, kuhu festivalirahvas kõik ära mahuks, et mahuks üheskoos tantsima ja tutvusi sobitama. Kasvõi staadionil nagu Riias.
Nüüd sai küll torisetud :) aga tegelikult on Europeaded toredad ja teie komitee on tohutu töö ära teinud, täname teid selle eest.
Lihtsalt oleme vähe reisinud ja kahe eelmise sõiduga (Riia, Sitsiilia) on latt ilmselt liiga kõrgele seatud :). Terv. Annely

HISPAANIAS 2006 EUROPEADEL ZAMORAS

Saadan sulle Vormsi Rahvatantsurühma tuhat tänu, fantastilise reisi eest. Oleme kõik vaimustuses reisist, bussijuhtidest, reisikorraldusest ja reisiseltskonnast. Oled näinud kõvasti vaeva kogu selle projekti ettevalmistamisega, saime palju näha peale festivalil osalemise.
Edaspidiseks edu soovides
Eidi Leht

PRANTSUSMAAL 2005 EUROPEADEL QUIMPERIS

Kuusteist päeva europiidirallil.
Just niipalju päevi vurasid neli Taisto firma ja üks Hansabussi bussi läbi Euroopa, et viia 275 Eesti rahvatantsijat ning –muusikut Euroopa suurimale folkloorifestivalile Europeade ning seejärel jälle koju.
Sedapuhku toimus 42. järjenumbrit kandev riigist riiki rändav hiigelfestival Loode–Prantsusmaal linnas nimega Quimper. Et suurpeo alguseks, 20. juuliks kohale jõuda, tuli tantsijatel ja muusikutel teele asuda juba viis päeva varem.
Eestist asus pikale bussimatkale kokku 24 kollektiivi, teiste seas Imavere naisrühm Pillerpäkad, Kaktuse segarahvatantsijad ning rahvamuusikaansambel Trillallaa Türilt, kõik vanad europiidiveteranid.

Rännuteel nägi palju
Läti, Leedu, Poola – suuremate kogemustega europiiditsejatele oli see teeosa ammu pähe kulunud ja esimene kämpingupaikki Poolas juba tuttav kui oma kodu. Edasi Saksamaa (Euroopa suurimal ripptrammiteel Wuppertalis siuhh–säuhh edasi–tagasi ja jälle teele), Belgia. Ning olimegi Prantsusmaal.
Sihtpunkti jõudmiseks kulus aga veel kaks pikka päeva, sest bussijuhid vajasid puhkust, rännulistel oli jällegi soov näha Pariisi ning Lääne–Prantsusmaa müstilisi väikelinnu Mount St. Micheli, St. Malot ning Dinani.
Lõpuks jõudsime Quimperi, Bretagne rannikul asuvasse sajanditepikkuse ajalooga linna, mille põlisasukad on bretoonid, kes oma keldi usku ja sümboolikat siiani au sees hoiavad.
Kolmapäeva, 20. juuli õhtul toimus prantslaste avaõhtu (see on Europeade´ide tava, et esimesel õhtul tervitavad korraldava maa tantsijad ja rahvamuusikud külalisi suure kontserdiga) ligi 4000-le hiigelpeo külalisele ning pealtvaatajatele.
Järgmisel hommikul oli staadioniproov kõigile Eesti tantsurühmadele ning kapellidele, et «Külavalss» ja «Jooksupolka», «Targa rehealune» ning «Jüri–Mari» ikka ühes rütmis ja ühte jalga sujuks. Sest lavale, festivali avakontserdile tuli nendega astuda juba samal õhtul.
Järgnevasse kolme päeva mahtusid tänavakontserdid, muusikaõhtu, pea kuue kilomeetri pikkune rongkäik ja festivali lõppkontsert.
Seejärel taas bussidesse ning koduteele. Vaid selle vahega, et Belgia asemel läbisime nüüd Luxembourgi ning terve pikk päev möödus ka Berliinis. Tagasi Eestisse jõudsime 30. juuli hilisõhtul, selja taha jäi tuhandeid kilomeetreid erinevaid teid–tänavaid ning 16 väsitavat, kuid huvitavat päeva.

Rahuloluks oli põhjust
Türi kapelli Trillallaa juht Pille Paal, kel Quimper oli juba kuues europiid käia, jäi sõiduga rahule. «Niipalju pole ammu naerda saanud kui sel sõidul, lausa lõuad on valusad,» lausus ta. Lusti tegi see, kui keset Pariisi tuli reisiseltskonnal Taisto firma bussi käima lükata, samuti see, kui buss ühel samal ringteel juba neljandat ringi alustas, teadmata, milline oleks õige liikumissuund.
«Naersin ka siis südamest, kui keset tänavakontserti ühel Türi segarühma Kaktus tantsijannal keset tõstet seelik seljast langes,» meenutas ta. «Aga tead, millise väärikusega ta sellest välja tuli: tõmbas kördi selga tagasi ning tantsu lõppedes käis ja kummardas rahvale veel eraldi. Küll kõik plaksutasid!»
Rahul oli Paal ka muusikaõhtuga, kus kõik arvukad kohalesõitnud rahvamuusikud saavad lavalaudadel paari looga mitmetuhandelise publiku ees üles astuda. «Muusikute ja helitehnikute kohalt oli seekord kõik korrektne ja paigas,» rõhutas ta.
Kapellikaaslane Silja Järve kinnitas sama. «Helitehnikaga on varemalt alati mingi jama olnud, seekord olid mikrofonid paigas ja tulemus oli tõesti hea.»
Trillallaas akordionit mängivat Ulvi Eskot rõõmustas omakorda, et nii tänavakontsertidel kui bussis oli võimalus teiste kapellide liikmetega koos musitseerida. «Oli elamus omaette, et sain selliste kutseliste muusikutega nagu Ahto Nurk ja Peeter Loit Kiigadi–Käägadist või Tarmo Tartu või Veiko Kivi koos mängida. Sääraseid pillimehi niisamagi kuulata on lust omaette.»
Esko oli Europeade´il viiendat korda ja temagi oli rahul muusikaõhtuga. «Kui tavaliselt jäävad need oma ebakõladega mul hinge kriipima, siis seekordne õhtu oli festivalikavas üks paremaid kontserte. Ka tänavaesinemised läksid meil hästi,» arutles ta.
Muu tuli talle aga tuttav ette. «Kui sa oled paar–kolm korda europiidil käinud, siis eriti enam ei üllatu,» põhjendas ta. «Viie päeva ülesehitus on kokkuvõttes sama, orgunn on sama, ka ava– ning lõppkontserdi lavastus ei erine suuresti eelmistest. Seekord oli taaskohtumisrõõmugi kuidagi vähem, varasematel aastatel juhtusin neil festivalidel tuttavaks saanud muusikuid rohkem trehvama.»
Paal tunnistas, et ilmselt kummitabki Trillallaa muljeid seniste festivalikäikude sagedus. «Europiididest osa võttev rahvamass hakkab aga aastatega väsitama, nüüd tahaks juba väiksemaid festivale ja rahulikumaid sõite,» sõnas ta.
«Pole hullu, see oli fantastiline sõit, mina olen igal juhul väga–väga rahul,» lisas seepeale Trillallaa laulja Tiiu Mõistlik.
«Eks ta kokkuvõttes nii olegi,» nõustus Paal. «Muidu ju niisama ookeani äärde ei satu ja meretigusid lõunaks ei söö. Kuigi reis oli väsitav, nägime ikka väga palju.»

Europeade pole üksnes festival
Aastaid on europiididel osalenud ka Imavere naisrühm Pillerpäkad ning Türi segarühm Kaktus. Kaktuse tantsija Villu Jüris tuletas meelde oma varasemaid käike, seekordne festival oli tal neljas.
«Orgunnilt pole ükski europiid möödunud aasta Riia omast üle saanud. Seal olid esinemiskohtadeks üksnes Läti pealinna esinduspaigad, ava– ning lõppkontserti oli võimalik ka suurelt ekraanilt jälgida, rääkimata ülejäänud korraldusest,» loetles ta. Seekordne korraldus jättis talle lahjema mulje.
Kalle Aasrand tantsib Kaktuses esimest hooaega. «Mul on see esimene kord nii suurest festivalist osa võtta, polegi nagu millegagi võrrelda,» tunnistas ta. «Aga rahul olen igati – niivõrd suur eri kultuuride ja rahvaste paabel on võimas, ilmselt läheksin taolisele festivalile veel.»
Pillerpäka tantsija Lili Välimäe märkis, et temale jättis vapustava mulje festivalirongkäik, kus kõik osalevate riikide rahvatantsijad ja –muusikud mitte üksnes ei marssinud läbi linna, vaid samal ajal kogu aeg ka esinesid. «Olen alati rongkäigus kaasa teinud, siis sellist kogumuljet ei teki,» seletas ta. «Seekord vaatasin rongkäiku pealt, see oli tõesti super.»
Raivo Rikk, kes on tantsinud ka teistes kollektiivides peale Kaktuse ja osales europiidil neljandat korda, võttis oma muljed kokku: «Europeade pole üksnes festival, selle sisse mahub ka pikk sõit ning suhted sellel reisil. Kõige huvitavam oli mulle 2003. aasta reis Sardiiniasse, korralduslikult parim europiid oli möödunud suvi Lätis. Seekordne reis ja festival olid keskmised.»
Sama tunnistas ka Eesti rühmade üldjuht ja Europeade`i komitee liige Valdo Rebane. «Oli taas nii õnnestumisi kui ebaõnnestumisi, Eesti rühmadel läks aga kenasti nii pealaval kui tänavakontserditel. Kokkuvõttes oli keskmine festival.»
Quimperisse europiidile tahtjaid oli tänavu Eestis üle 500, neil, kes õnnelike hulka ei mahtunud, on võimalus pürgida järgmisel suvel Hispaaniasse Zamorasse.
Kaarel Aluoja
 

PRANTSUSMAAL 2005 EUROPEADEL QUIMPERIS

Kõik see oli tore üritus ja korraldus. Aitähh selle eest. Ühte ütlen küll. Sellisele ühisele üritusele ja sõprade leidmise reisile ei soovita sõita kahekordse bussiga. Jäägu sellised kolakad turismigruppide jaoks, kes hotellides elavad ja kohapealset head-paremat naudivad. Et lõpuks ühtne bussipere välja kujuneks on ikka vaja ühel tasandil suhelda-olla. Ja ka bussijuhtidel oleks parem ülevaade toimuvast. Selline on minu arvamus. Villu
......

PRANTSUSMAAL 2005 EUROPEADEL QUIMPERIS

Mina sõitsin ... kurikuulsas bussis nr.2 . tahan öelda suurimad tänud meie bussijuhtidele, kes ei olnud oma elus selliseid "hulle", nagu tantsijad seda on, enne näinud, nendega koos reisimisest rääkimata. Nad ei saanud vist lõpuni aru, miks me oma raha eest oleme nõus sellisele reisile minema - aga võib-olla natuke siiski said.
Kemperis koolimajani välja jõudes lõid bussijuhtidel näod lausa särama - kui meie seda muutust märkasime ja põhjust küsisime , tuli vastuseks, et hullemaks enam minna ei saa . ja nutmise asemel tuleb asja huumoriga võtma hakata.
Usun, et võitsime oma positiivsusega ka meie armsate bussijuhtide südamed ning pärast seda olime kõik ühise asja eest väljas - et meil kõigil oleks võimalikult sõbralik ja tore reis.
Kui bussijuht Ainari koju Võrru viisime, tuli ta teisele korrusele meie kõigiga hüvasti jätma, näitas kus ta täpselt elab ja lubas meid siis külla kutsuda, kui remont ükskord valmis saab.
Veel üks tore tähelepanek - Võru rühmad - bussijuht Ainar on suurepärane tantsija!
Meie koolimajas peetud ühistantsuõhtutelt ei puudunud ta kunagi - alati kohal, tantsukingad ja viigipüksid jalas, soeng korras, rüht sirge ja silmad säramas.
See reis oli nagu väike realiti sõu, mida telekas tervele maailmale võiks näidata - kuidas üks seltskond pannakse kitsastesse tingimustesse, kus kõik peavad kõigiga arvestama , et inimlikult koos eksisteerimine üldse võimalik oleks. millised pinged ja ütlemised omavahel tekivad, kui on nii erinevad inimesed koos - mehed, naised, noored, vanad, tantsijad, pillimängijad, erinevate ameti- ja erialade esindajad, setod, võrokesed ja muud eestlased - kokku 64 inimest! Oi, see oli tore! Psühholoogidel oleks kasulik selline reis läbi teha!
Üks palve siiski - kahekordse bussiga reisida on siiski liig - wc peatus võtab juba tohutu aja, bussist väljaronimine ja pealepakkimine on omaette ooper.
... soovin kõigile eesti tantsijatele jaksu ja vastupidavust järgmisel aastal palavas Hispaania sisemaal. Olge ikka rõõmsad ja üksmeelsed, siis tunduvad ka teel juhtuvad äpardused väga väikestena - eriti tagasi vaadates... Ingrid, Europeade 1995, 1996, 2005 osaleja

PRANTSUSMAAL 2005 EUROPEADEL QUIMPERIS
 

... kokkuvõttes oli bussi nr.5 bussiseltskond üks paremaid keda mäletan europeadil käimistest... Ise sain kogemuste ja teadmiste võrra palju rikkamaks selle reisi läbi, mida oli rohkem kui oodata oskasin. Peeter
 

PRANTSUSMAAL 2005 EUROPEADEL QUIMPERIS

Tänan Sind ja Urmast ja Hansabussi kogu Pillerpäkkade tantsurühma nimel. See oli kõigi aegade üks mõnusamaid, rahulikemaid ja pingevabamaid reise. Me ei jõudnud ära imetleda ... Ja me kallistame ka tagantjärele kõvasti-kõvasti. Suured tänud ning palju kordaminekuid. Tiina
 

PRANTSUSMAAL 2005 EUROPEADEL QUIMPERIS


Buss nr. 4 saarlaste-poolne grupp on väga rahul reisi korraldamisega ... ja oma bussiga, ... läbisaamine, oskus orienteeruda ja seltskonnaga suhelda oli vahva. Selleks, et me kõik praamidele jõuaksime, meenutas bussisõit juba lennuki stardikiirust - saarlased ja hiidlased jõudsid viimasel hetkel, vormsilased küll hilinesid, kuid kojujõudmine sai lahendatud. ... Bussiseltskond sai omavahel hästi läbi, probleeme polnud. ... Leisi Värksseppade jaoks oli see esimene välisreis ja me oleme väga tänulikud selle võimaluse eest.  .... Tiina
 

 PRANTSUSMAAL 2005 EUROPEADEL QUIMPERIS


... Kogu reis oli tore, muljeterohke ja uusi kohti avastav - nii nagu kõik varasemadki Europeaded. Viienda bussi kohta tahaks öelda niipalju, et oli hästi tore ja teisi arvestav seltskond... ...ei jäänud vist kellelgi kohapeal midagi nägemata, kuigi org.komitee poolt oli seatud mõningaid piiranguid. Hansabuss on siiski parim firma kellega sellistel reisidel käia - nii busside kui ka bussijuhtide osas. Selliste reiside võlu peitub selles, et sa saad inimesi tundma veidi teises kontekstis kui muidu, kui sa ei suhtle nendega iga päev. Seekord olid hästi huvitavad kämpingud. Ma siiski soovitan sul ka edaspidi kasutada seda Saksamaa Neumannshofi kämpingut mida õhtuhämaruses kaua otsisime. Oli hästi ilusa ja kauni koha peal. Kokkuvõtteks - oli hästi hea reisiseltskond, buss ja bussijuhid. ... Üks asi veel. ... ... Kõige positiivsema emotsiooni sain noorte saarlaste "Killukese" esituses. On ääretult mõnus kui noored viitsivad fännata rahvatantsu. Panevad rahvariided selga ja lähevad esinema kui keegi seda käskinudki ei ole (Pariisis). Jüri.


PRANTSUSMAAL 2005 EUROPEADEL QUIMPERIS


Hiigelfestival lisas tegutsemislusti
Loode–Prantsusmaal asuv Quimper võõrustas 20. kuni 24. juulini pea 4000 rahvatantsijat ja –muusikut kogu Euroopast. Eestlasi osales festivalil 275, neist kolm kollektiivi Jõgevamaalt.
Juba 42. korda toimuv üle–euroopaline suurim folkloorivestival Europeade oli tavapäraselt rahvarohke ja rahvariietekirev: esinejaid jagus Portugalist ja Hispaaniast Gröönimaa eskimote ning Skandinaavia rühmadeni välja.
Osavõtjate rohkusega paistsid taas silma balti riigid. Nii osales Eestist kokku 24 tantsurühma ning kapelli, Jõgevamaad esindasid seekord Luule Lehemetsa juhendatav Torma naisrühm, Maire Tamme käe all tegutsev Torma rahvamuusikakapell ning Põltsamaa naisrühm Uhka Kaja Kivi juhtimisel.

Naised olid modellideks
Torma naisrühma tantsija Evi Štukert kiitis rühma kordaläinud tänavakontserte, mis lisaks festivali pealavadel toimunud etendustele olid kõigile kollektiividele ette nähtud. Ning mida võis omal soovil rohkemgi anda.
«Meil toimusid kõik tänavaesinemised ühel päeval: kui hommikul rahvariided selga panime, ei saanud neid enne magamaminekut ära,» pajatas ta. «Kuid raskele päevale vaatamata olime rahul, sest olime kogu aeg tähelepanu keskpunktis, otsekui fotomodellid.»
Luule Lehemets pistis näpud suunurkadesse ning vedas suu kõrvuni. «Sellised näod olid meil kogu aeg ees, õhtuks väsis suu naeratustest päris ära,» lisas ta. Sest pealtvaatajad pildistasid, astusid ligi ning tundsid huvi, kust säärased kaunid naised pärit on. Ning ei jõudnud ära imestada, et kätised on ise tikitud ning et nood kaunid mustrid pole lihtsalt peale kleebitud.
Veel rohkem tuli 26–kraadises päikeselõõsas higistada Torma rahvamuusikutel, kes lisaks Torma naisrühmale pidid saatma ka Uhkat ning Tartumaa segarühmi Taarat, Reolat ja Kavalikku.
«Olime kõigi nende kollektiividega koos ühes bussis, see oli juba ammu paika pandud, meie aga ainsad pillimehed,» selgitas Maire Tamm. «Nii tuli meil lisaks neile lugudele, millega Torma naisi saatsime, õppida selgeks ka teiste rühmade tantsuviisid ning neidki nende esinemistel saata. See oli ikka päris suur hulk uusi lugusid.»
Evi märkis kaastundlikult, et Maire näpuotsad olid õhtuks akordioniklahvidel mängimisest päris ümmargused ning ega ülejäänud pillimeestelgi lihtsam olnud.
Maire ise oli aga rahul. «Enne sõitu oli kapelli koormus ikka jube kõva, selleni välja, et käisime Tartus sealsete segarühmadega ühisproove tegemas. Ning ka Quimperis tuli kõvasti tööd teha. Kuid samas oli hinges hea tunne – et nad usaldasid meid end saatma. Ja nüüd, pärast kontserte, tundub, et kõik jäid rahule – nii tantsijad, meie ise kui ka pealtvaatajad.»
Rahule kogu reisi ning festivaliga jäid ka Uhka tantsijad. Merilin Ujok märkis, et kuigi möödunud aastal Riias oli festivali korralduslik pool paremini paigas, nägi selle 16 päeva toimunud reisiga tunduvalt rohkem. «Ning rongkäik meeldis mulle väga,» lisas ta.
Samas lausus Kaja Kivi, et mitu aastat järjest rühm nii pikka ja kallist reisi ei suuda ette võtta ning seetõttu jääb tuleval suvel Hispaanias Zamoras toimuvale Europeade´ile Uhkal ilmselt sõitmata.

Valmistuvad juba järgmiseks Europeadeks
Evi Štukert sõnas, et nemad seevastu pakkusid Eesti Europeade`i – rühmade üldjuhile Valdo Rebasele juba välja, et Eestis juba tavaks saanud minieuropeade, kus suurfestivalil osalevad rühmad harjutavad ühistantsimist, võiks järgmisel suvel toimuda Tormas.
«Kui tänavu oli see Põltsamaal ning Valdo Rebane kiitis üksiti toimumiskoha Eesti–kesksust, siis miks ei võiks seda tuleval aastal Tormas teha,» arutles ta. Minieuropeade korraldusest loogiline samm edasi on aga Hispaaniasse suurele Europeadele sõit.
«Oleme seni koduvallast päris head toetust leidnud, ka mujalt abiraha hankinud, nüüd tuleb vaid varakult asja ajama ning projekte kirjutama hakata,» oli Štukert järgmisel aastal osalemises kindel. Tänavu jäi Eestist osaleda soovinud rühmadest kolmandik Europeade´ile sõitmata, kuna riikidele etteantud piirarvud on tahtjate arvust väiksemad.
Kaarel Aluoja


PRANTSUSMAAL 2005 EUROPEADEL QUIMPERIS


Olin esimest korda Europeadel, kuid olen paljudes kohtades reisinud... Muidugi on Europeade-reis esmapilgul kallis ja kalliks pidasin seda sõitu kuni reisi alguseni. Alles siis, kui hakkasid järjest tulema kämpingute-elamused, Wuppertali tramm, Belgia Ardennid, Reims, Pariis, Micheli mägilinn meres, Püha Malo vanalinn jne. kuni ookeani ulatuvate maakitsuste ning ookeanilaineteni, lisaks Luksembourg, Metz, Trier ja muidugi seikluslik Tüüringi mägikämp ja Berliin, alles siis hakkas jupiti kokku saama mõnus ringsõit igati mõistliku hinna eest. Kadedust tekitas muidugi nii minus kui mitmetes see reisiseltskond, kes laiutas suures Hansabussis. Enamus meist ei kujutanud ettegi, et bussis saab ka jalgu sirutada! Rääkimata muudest olmemugavustest ja sellestki, et neile jagati infot läbitu ja nähtu kohta. Mina ei kahetse, et sellel reisil osalesin ja kui õnnestub, lähen kindlasti ka Zamorasse. Seda enam, et Valdo lubas selle korraldada Hansabussidega ja lõunamaisemal marsruudil (kas Itaaliasse ja Monte Carlosse ka saab?). Eriti tahan tänada Poola Novogorodi motelli eest - väga mõnus ja sõbralik koht! ... vaid küsimärgistaksin  "Taisto" Türilt alustanud bussi ... - kas firma või bussijuhid tõesti ei teadnud ühtegi häda ette või oli nende bussis siis tõesti kotermann - kord genekas, siis pidurid. Muidugi võib halb õnn ka olla. Meestest oli igatahes kahju ... Ahti.

PRANTSUSMAAL 2005 EUROPEADEL QUIMPERIS


Tere !  ... Olen europeadel osalenud ... juba kuuel korral ning ... Mis mind eriti nende festivalide juures võlub, on see, et erinevatest riikidest ja kultuuridest tulnud, erinevaid keeli kõnelevaid inimesi seob nende viie päeva jooksul mingi eriline aura. Inimesed on palju avatumad ja sõbralikumad kui nad seda tavaelus oleksid, nii olen ma seda tajunud. Ka enda puhul olen märganud seda , et tolerantsust ja vabameelsust on minus rohkem kui arvata julgesin. Olen tänu nendele festivalidele kokku puutunud vägagi erinevate inimestega ning kõik need tutvused on minu enesekindlust toetanud ... Olen üle ... aasta rahvatantsuga tegelenud ning ei kujutagi enam ette , et seda võimalust poleks. Õnneks on meie rühm ... üsnagi elujõuline ning loodetavasti osaleme veel mitmetel europeadel. Suur aitähh kõige eest ! Parimate tervitustega (kirjutaja soovil inkognito).

PRANTSUSMAAL 2005 EUROPEADEL QUIMPERIS


3. bussi seltskonna nimel ... avaldan tänu ja vaimustust reisikaaslastele üksteise toetamise, hea meeleolu loomise ja hoidmise eest. Oli pikk ja üldiselt väsitav reis. Oli ju päevi, kus tuli vaid sõita ja sõita. Kuid see kõik oli ju ka reisiplaanis ammu ette teada. 7755 km bussis liitis meid üheks. 
Oli ootamatusi: kõige enam häiris konditsioneeri rivist välja kukkumine kõige kuumemal ajal/ bussis 38 soojakraadi- teadustasid bussijuhid/. Luugid olid valla ja kuuldavasti on mitmed nüüd haiged- tuul higisena ei teinud head. Uus kogemus oli meie bussi majutus umbes 40 km Kemperist väljas. See tekitas lisaprobleeme, kuid Taisto bussijuhtide koostöö tulemusena sujus lõpuks kõik.
Bussi seltskond oli suurepärane. Vikerkaar ja Kirilind on koos reisinud Zamorasse ja Nuorosse, nüüd ka see reis. Uued head kaaslased leidsime Madelinist ja Vikertiimerist. Hindan kõrgelt Vikerkaare elurõõmu ja sõbralikkust. Et vähendada tüdimust, oli meie bussis iga päev vähemalt 1 lõbus viktoriin, mille peamised autorid olid Ilo ja Katrin ning Raimo. Kõlas laul, hea meeleolu lõid anekdoodid, videofilmid.
Lisaks kohalikele vaatamisväärsustele külastasime väikest õlletehast, kondiitritoodete tsehhi, kuuma ilma jahutuseks veekeskust Saksamaal. Bussis olid lahked tõlgid Tarmo ja Meelis. Meil vedas ka giidiga: Sabrina ja tema sõbranna , kes oli kohaliku tantsurühma juhendaja, õpetasid meile kohalikke tantse ja mänge, kostitasid koduste pannkookide ja õuna-puskariga. Kõiki 3 tantsukollektiivi saatsid esinemistel tublid muusikud Tarmo ja Aarne, jõudumööda toetas ka Erle.
Erilist tänu tahan ... avaldada Eesti kava suurepärase koostamise eest. Tantsumaagia toimib nii suurte ürituste puhul harva. Siin ta toimis. Suur tänu selles osalemise võimaluse eest. 
Tänan kõiki reisikaaslasi. Kas usute- ühtki riidu ega isegi nägelemist polnud. Kõik olid üksteist arvestavad ja mõistvad. Lisaks tõeliselt lustilised. Mina sain lisaks kaunitele elamustele veel lisaekskursiooni Kemperi haiglasse. See oli tõepoolest kõrge tasemega arstiabi ja hooldus. Meil sellist taset pole. Mul on kogemusi nüüd nii siin kui ka seal. Soovin kõigile europiidlastele jätkuvat kaunist suve. Ilma teieta jääb midagi elus puudu. Olete kõik toredad, nii buss 3 kui ka kõik teised. Lea

PRANTSUSMAAL 2005 EUROPEADEL QUIMPERIS


Kõik on hea, mis hästi lõpeb. Sõit oli tore ja tänan kõiki asjaosalisi. ....
• Quimperi korraldus oli väga hea. Kui me enne kartsime ... siis vastupidi, oli väga meeldiv. Ainult esimesel õhtul oli segadus kontserdil istumisega. Staadionilt saadeti meid ära, et minge peatribüünile, sealne turva aga ei lasknud edasi ja nii jäimegi suvaliselt seisma. Mõned siiski saadeti vabadele istekohtadele. ... ei olnud ühtki probleemi. Rohelised särgid seljas, terve rühm koos ning staadioniväravas ei tekkinud küsimusi. ... ööbimispaik oli soodsas kohas. Veel hea asi – rühm ja terve buss magas koos võimlas. Riias kadusime ära tubade ja korruste vahele.
• Kahekordne buss (Taisto. toim.) ei sobi selliseks reisiks. Eriti kui mikrofoni ei kasutata. Meie bussi suurim probleem oli infopuudus. Ülemine korrus, eriti tagumised ei näinud ka eriti midagi. Miks buss peatus? Kas võib maha minna või võetakse kütust? Kuhu sõidame, kaua sõidame? ... 
• Tehnilised viperused ei olnud probleemiks. Kuigi Neumannshofi kämpingut otsides pidurid suitsesid nii, et sakslased väikestes külakestes läksid pabinasse. Seekord saime kõik sõidud tehtud. Kaks tundi Poola tanklas generaatoriremonti möödusid Kaktuse ja Tuhkapusija ühise tantsuproovina.
• Miks peaks reisivanem olema just konkreetse rühma juhendaja? Ene 

PRANTSUSMAAL 2005 EUROPEADEL QUIMPERIS


Tere! .... olin partisan ja sain probleemitult teistega koos söömas käidud ... sain ka seljakoti koos infoga. Sellest hoolimata ei soovi enam partisan olla, kuna hinge jäi tunne - maksin vähem, kuid vähem ei saanud ... ja üldse oli kogu me bussirahvas mõnus ... Kui me juht otsustab Hispaania kasuks, siis olen tulemas kindlasti... Ma pole õigetes mägedes veel käinudki... Palun allkirjaks: partisan. Partisan

PRANTSUSMAAL 2005 EUROPEADEL QUIMPERIS


... Ma vaatasin, et sul on kavas Zamora reisikava ümber teha. Äkki on kavas ka teekond läbi enne läbi sõita, siis pakuksime Ivoga ennast kaasa. Meil oli laupäeval rühmaga arvatavasti selle hooaja viimane esinemine, meenutasime reisi ja kõik on vaimustuses, meie jaoks oli fantastiline bussiseltskond, vahvad noored ja saarlased, partisanidega meil mingeid probleeme ei olnud, kõik laabus ja mis peaasi - esinemine läks korda. Praegu on kõik tahtmist täis, et järgmisel aastal jälle sõita, eriti kui jälle mägedesse saab ja huvitav reisiteekond on. Europeade reiside võlu on just see, et teepeal saab suhteliselt palju erinevaid paiku näha, see oleneb muidugi natuke ka bussijuhtidest, kuid meil on nendega alati vedanud. ... tervitused ... kogu meie rühma poolt. Eidi
 

PRANTSUSMAAL 2005 EUROPEADEL QUIMPERIS


Kõigepealt aitäh reisi eest! Aitäh teisele bussijuhile (Urmas Nõgu`le) ja kogu bussirahvale - seekordse reisi märksõna on tõepoolest rahulikkus - ... oli rahvas viiendas bussis väga rahulik. Fantastiline. Aitäh Kohila, Rõõmutallad, Pillerpäkad ja Kandali! Loodetavasti uute ühiste reisideni! Piret ja "Pastla Pilly"

PRANTSUSMAAL 2005 EUROPEADEL QUIMPERIS


Tere! "Kirilind" jäi sõiduga väga rahule. See oli tore reis ja pisikesed viperused annavad tagantjärele ainult asjale vürtsi juurde. Eriti lummav oli esinemine avakontserdil. Täiskuu valgel ja täielikus vaikuses. Tõtt öelda suhtus tantsija "Targa rehealusesse" eelarvamusega, ei osanud vist keegi aimata, et valik nii õigeks võiks osutuda. Aitäh, see oli ilus elamus. Täname muljeterohke reisi eest! Kõikide kirilindude nimel Liia

PRANTSUSMAAL 2005 EUROPEADEL QUIMPERIS

Reola segarühma tantsijad tänavad ... Quimperi Europeade ja huvipakkuva reisimarsruudi eest. Nautisime Prantsusmaa väikelinnu ja loodust. Tundsime end hästi nii Quimperis kui ka Pariisis. Soovime ... ja loodame ka edasisele koostööle. ... Kalli + Reola segarühma tantsijad.
 


EUROPEADE ARTIKLID
 

Belgias Eestit esindamas

Suurim suvine elamus oli Europeade Belgias. Mis asi see EUROPEADE üldse on? Europeade on rahvusvaheline üle-Euroopaline rahvatantsijate ja rahvamuusikute suurüritus. Europeade on peetud alates 1964. aastast. 1993. aastast on ka Eesti esindus igal aastal kohal käinud. Sel aastal oli Eestist 187 inimest, kelle hulka kuulus rahvatantsijaid 11. grupist, pillimehi, rühmajuhte. Suure konkursi järel õnnestus ka Tartu rahvatantsurühmal “Vikerkaar” pääseda 8 paariga Europeadele. Kuna allakirjutanu koos oma partneriga, meie kooli endise õpetaja Piretiga, on ka selle rühma liige, siis nii me Belgiasse esinema saimegi. Suvisele Europeadele eelnes kevadel veel kohapeal Eestis MINIEUROPEADE, mis peeti maha Jõgeval. 
Belgiasse sõitis Eesti esindus kohale 5 suure bussiga. Kokku oli Europeadel aga üle 6000 osavõtja pea kõigist Euroopa riikidest. Kohalejõudmiseks tuli meil sõita läbi kuue riigi ja kohalesõit kestis pea 3 päeva. Meie bussiga olid kaasas ka meie tantsujuhi rahvatantsurühma “Lea” 4-5 kl tantsijad.
Belgias Antverpenis veetsime 6 päeva. Selle sisse mahtusid proovid, mitmed tänavaesinemised, ava- ja lõpukontsert Berchemi jalgpallistaadionil, kõigi osavõtjate rongkäik läbi Antverpeni, ekskursioonid ja väga palju muud huvitavat. Ka muuseumid ja paljud teised huviväärsused olid Europeade osavõtjatele tasuta. Ööbimised toimusid koolimajades, kuid ega magamiseks suurt aega jäänud. Pidustused Antverpeni tänavatel ei lakanud ööselgi. Kogu linn oli üks suur pidu ja tantsimine sadade erinevate rahvariiete virvarris. 
Kõik mäletame, et tänavune suvi oli eriti soe. Belgias oli see aga veel märksa kuumem. Päris tavaline temperatuur oli vilus 30° - 37°. Öösel võis vabalt T-särgis ringi liikuda. Rongkäigus võis liikuda aga vaid tantsides. Sedasi läbides 4 kilomeetrit 35°-kraadises kuumuses oli nagu tantsimine saunalaval. Kuid ega siis kuumust tundnudki kui inimesed tänavate ääres elasid hoogsalt kaasa, plaksutasid ja hõiskasid.
Esinesime ka kahe soolokontserdiga – Antverpeni peaväljakul ja väikses eeslinnas, kus me ööbisime. Mõlemad kontserdid läksid väga hästi. Pärast peaväljakul olnud kontserti Antverpeni vanalinnas jalutades tuli meie juurde üks vanaproua ja kiitis meie rühmi taevani. Tänu naeratustele ja tantsu sisseelamisele olevat me olnud parimad rühmad, keda tema peaväljakul näinud. Probleemiks oli ainult vanaprouale selgitada, kus Eesti asub – esimese hooga arvas ta, et Eesti on seal, kus kasvatatakse kiivisid. Oma ööbimispaigas esinedes tuli meie juurde üks vana välis-Eesti naine ja rääkis Eesti kultuuri edasikandmisest maailmas.
Ühe päeva veetsime ka Brügges, mille kohta öeldakse “Madalmaade Veneetsia”, sest kesklinnas on tänavate asemel kanalid, kus paatidega liigeldakse. Inimesed istusid õhtuti kümnete kohvikute ees laudade taga ja tundus, et nende lemmikroaks on suur kastrulitäis austreid, nimelt just seda pakuti kõigis tänavakohvikuis. Palju oli tänavatel ka hobuseid, kaarikuid. 
Meenub veel Europeade lõpetamine Berchemi staadionil. Kui lõpukontsert lõppes, jooksid kõik osalejad oma lippudega staadionimurule, kaks orkestrit mängisid ja tantsuringid keerlesid. Seda ülevat tunnet oma sini-must-valgete lippude all puhkpillimuusika mürtsudes on sõnadega raske edasi anda. Ja kuigi oli kuum ning eestlased arvatakse olevat külm ja tagasihoidlik rahvas, oli meie rühm üks viimaseid lahkujaid. Seda enam tähelepanu me saime – piltnike rivi, kes meid endaga poseerida palus, ei tahtnud ega tahtnud lõppeda. Üldse suhtlesime väga paljude rahvuste esindajatega. Rahvatantsurühma “Lea” lapsed olid eriti aktiivsed välismaalastega sõprusesobitajad. 
Tagasisõidul peatusime ühe päeva ka Berliinis, sealt meeldis eelkõige võimas Berliini loomaaed, kus olid ka pandad, kaelkirjakud ja veel palju teisi loomi, keda Tallinna loomaaias pole. Järgmisel aastal toimub Europeade Itaalias Sardiinia saarel. Meelis Raju
 

Muljeid Europeade festivalilt

Koeru kultuurimaja rahvatantsurühm „Karap“ käis üleeuroopalisel tantsufestivalil Europeade-2003, milline seekord toimus Itaalias Sardiinia saarel Nuoro linnas. 1995. aastal võttis „Karap“ Eurodeadest osa Hispaanias Valencias.
Reis algas 11. juuli varahommikul ja sihtkohta jõudmiseks oli plaanitud viis päeva bussisõitu ning üks öö laevas. Teekond kulges läbi Läti, Leedu, Poola, sealt edasi Tsehhi. Meie reisi ilmestab viibimine Liechtensteinis. Pikem vahepeatus oli Šveitsis Sankt Moritzi kuurortlinnas, 1928 ja 1948.a. taliolümpialinnas. Seal võtsime ette matka 3050 m kõrguse Piz Nairi nimelise mäe tippu. Igilumi ja teravad Alpide tipud pakkusid tõelist vaatepilti ja ronimisel ka ekstreemsusi. Järgnes öö laevas ja 16. juulil saabusime Sardiiniasse Nuoro linna.
Nuoro on linnake keset Sardiinia saart, kus toimus Europide juba teist korda, esimene peeti 1973.a. aastal. Festivaliks oli sinna kogunenud tuhanded rahvatantsijad ja -muusikuid. Nelja päeva jooksul andsime mitu tänavakontserti, osalesime rongkäigus ja esinesime nii ava- kui ka lõppkontserdil. Vaatamata suurele kuumusele ja paksudele rahvariietele pidasime vapralt vastu. Vabad momendid kasutasime Vahemeres ujumas käies, millega sai täidetud nii mõnegi soovunelm. Meeldejääv oli matk Grotte di Ispinigoli koobastesse, milledel sügavust kuni 39 m.
Tagasiteel külastasime ajaloolist Roomat. Terve päeva veetsime muinasjutulises, kanalitega põimitud Veneetsias. See on erakordne elamus, mida peab igaüks ise kogema.
Paar tundi jõudsime imetleda ka Viini vanalinna.
25. juuli õhtul jõudsime tagasi. Kultuurimaja ette oli kogunenud hulk tervitajaid. Paljudele meist oli see esimene tõsine reis välismaailma. Selle teoks saamise eest tänavad kõik „Karapi“ tantsijad oma juhendajat Ülle Jäägerit, samuti Koeru vallavalitsust ja teisi sponsoreid.
Kuna järgmisel aastal on Europeade Riias, siis on meie sooviks esindada eesti rahvatantsu ka seal.
Lauri Bobrovski
 
Koerukad Sardiinias tantsimas ja mängimas

Europeade’i festivali algatajad olid Belgia flaamid, esimest korda toimuski see rahvakultuuride hiigelpidu 1964. aastal Antwerpenis. Sellest tulenevalt on belglastele jäänud sõnaõigus festivali programmi kokku seada, kuigi üldküsimusi otsustab ikkagi 30-liikmeline rahvusvaheline Europeade’i komitee, mille liige on ka rahvatantsuansambli Kandali juht, Eesti Europeade’i-reiside eestvedaja Valdo Rebane. Festival toimub igal suvel ise riigis, osalevad kõik Euroopa riigid iga kord kokku enam kui 5000 rahvakultuuriharrastajaga.
Juba 11 suve on Eesti rahvatantsijad ja -muusikud asutanud end Euroopa suurimale folkloorifestivalile Europeade. Eestist tegi seekord ainsa noorterühmana kaasa Karap Järvamaalt Koerust.
Juuli keskel, täpsemalt 11. juuli öösel seadis end üle Eesti reisivalmis 20 kollektiivi muusikuid ja rahvatantsijaid, kokku 286 inimest, et võtta ette enam kui 3000 kilomeetri pikkune bussiteekond päikselõõsas põlevasse Itaaliasse.
Teiste hulgas tõstsid oma kotid, rahvarõivad, hiiglasliku ühistelgi ja kümneks pikaks edasi-tagasi reisipäevaks varutud toidumoona bussi ka Koeru segarühma Karap 15 tantsijat, kellest kümme on Koeru keskkooli õpilased.
Reisiteekond pakkus elamusi
Eesti oli esindatud Setumaast Vormsini: Sangaste, Nõo, Türi, Torma, Imavere, Värska, Kose ja mitmed teised paigad – kokku kuus bussitäit inimesi. Sõit viis Lätti, Leetu, hilisõhtuks jõuti öömajale kämpingusse Poolas Novogorodi lähedal. Teine õhtu võttis reisiseltskonna vastu Tsehhimaal Brnos, kolmas Liechtensteinis.
Neljanda päeva hommikul sõidutasid bussid tantsulised Sveitsi St Moritzisse, mille külje all asuvast kämpingust sai valida eri marsruute, et minna tutvuma alpiaasade lillerohkuse ning 4000 meetri kõrguseni küündivate mäetippude igilume ja liustikega. Laskumine Sveitsist mööda hirmjärsku maanteed, kus buss sageli teekäänakuid korraga välja ei pööranud, ning Itaalia oma palavuse ja päikesest pruuniks kõrbenud mäenõlvadega ootasid aga alles ees.
Just seal, Sardiinia saarel Nuoro linnas algas 16. juulil juba 40. aastat toimuv ja viis päeva kestev folkloorifestival Europeade, mida Euroopa rahvakultuuris omamoodi eurovisiooniks kutsutakse. Kuuenda reisipäeva varahommikul avaneski eestlastele vaade mägisele ja juba kaheksandat kuud põuas vaevlevale Sardiiniale, seljataha jäi 12-tunnine laevareis mandrilt Genuast saare sadamalinna Olbiasse.
Viis päeva täis esinemisi
Sama päeva õhtul, siis, kui kohalikel siesta peetud ja õhtuhämaruses päevane päikselõõsk taandumas, lasid Sardiinia tantsurühmad ja rahvamuusikud särada oma folklooril: festivalikülalised ja kogu Euroopast kokkusõitnud osavõtjad nägid täispikka kontserti.
Järgmisel hommikul, kui Eesti rühmad kogunesid kaheksaks staadionile, et teha läbi ühistantsud õhtuseks avakontserdiks, ootas ees üllatus. Tantsijatele jäi staadion suletuks, sest samal ajal maabus selle murule sõjaväe helikopter ja vastutulnud kuulikindlate klaasidega limusiinid võtsid sealt väljuva seltskonna enda varju. Itaalia!
Kõik see ei seganud andmast rühmadel ligi 40 000 elanikuga Nuoro eri paigus tänavakontserte. Ning ka staadioniproov sai tehtud: kell kaks seniidis seisva päikese all – siis, kui kohalikud oma õhujahutusseadmetega varustatud eramutes päevakuuma eest varju otsivad ja isegi kauplused suletakse.
Õhtusele avakontserdile kogunesidki Põhja-Eesti segarühmad uljalt “Kosjatantsu” keerutama, oodanud enne poolteist tundi oma järjekorda. Veel hiljem, pea südaööl said staadionile Eesti naisrühmad.
Järgmisel päeval toimus suur muusikaõhtu. Laupäeval oli aga linnarahval ja külalistel võimalus nautida ligi viis tundi kestnud festivalirongkäiku, kus kõik 204 Sardiiniasse kokku sõitnud tantsu- ja muusikakollektiivi oma lugusid ja riideid kohalikele näha pakkusid. Sama päeva õhtul toimus Europeade’i ball.
Pühapäeva ning üksiti ka festivali lõpetas tunde kestnud lõppkontsert, kus Koeru koolinoored esinesid Nuoro staadionil koos teiste Eesti segarühmadega Lõuna-Eesti tantsudest kokkuseatud kavaga.
Jaan Tammik Koeru koolist lausus pärast kontserti: “Publik oli ikka viimase peal!”
Vend Jaak, kes lisaks ka kooli- ja tantsurühmakaaslane, lisas: “Ei kujuta ettegi, kuidas Eestis oleks selline üritus toimunud ja välja kukkunud. Sardiinias aga üllatas inimeste tohutu sõbralikkus: kõik lehvitasid tänavatel liikuvatele rahvarõivastes tantsijatele, autod signaalitasid, isegi aknaklaasid keriti tervituseks alla.“
Ta märkis, et ka õhtuti ei tulnud keegi linnatänaval tüli norima. “Õige elu saabuski alles õhtuhämaruses ja kuumuse taganedes, aga seda muret küll polnud, et tänavatel ei julgeks liikuda,” sõnas ta.
Mulje oli võimas
Pille Raudsepp, kes on Koeru kooli tantsurühmades tantsinud vahelduva eduga aastaid, ütles, et temale jättis suurima elamuse erinevate rahvarõivaste rohkus festivalil.
“Korraga oli Nuoros koos tohutu palju rahvast eri riikidest ning erinevaid rahvarõivaid oli huvitav uurida,” lausus ta. “Veel üllatas mind, kui palju eakaid inimesi mujal ilmas rahvatantsuga tegeleb: olime festivalil üks nooremaid rühmi. Kahtlen, kas mina pensioniikka jõudes viitsin enam rahvatantsuga tegelda ja mingile folklooripeole sõitmiseks nii pikki päevateekondi läbida.”
Sõiduga jäi ta aga igati rahule. “Olen Eesti naaberriigid läbi käinud, nii kaugele pole seni aga sattunud. Pealegi nägi selle reisiga nii palju riike. Ja mulle see Sardiinia palavus isegi sobis. Ning kui mõni nurises ühistoitlustuse üle, siis mulle meeldib ka kodus pastaroogi valmistada.”
Reigo Jõgiste sõnas, et temale jäid peale suure kuumuse ja eksootika enim meelde Sveitsi mäed, samuti see, et Vahemere vesi nii soolane on.
Koeru keskkooli õpetaja, Karapi tantsija Anne-Ly Pihlak pajatas, et tema esimene Europeade’i-kogemus pärineb 1995. aastast. “Siis olime Karapiga Hispaanias Valencias. Seal jagus kuumust sama palju kui nüüd Sardiinias, aga õhk oli tunduvalt niiskem ja sedavõrd olla raskem: sel sõidul kuivatas tuul riided lõpuks ikkagi ära.”
Tookordne koosseis on enamuses laiali, paljud on läinud vahepeal Koerust mujale tööd otsima ja elama. Nüüd tantsitakse Ülle Jäägeri käe all teist aastat rühmaga, kus ligi kaks kolmandikku on keskkooliõpilased. “Meil on väga tublid ja lahedad noored,” kiitis Pihlak.
“Kord oli meil selline, et igal päeval oli kaks inimest toimkonnas, kes ühissöögi valmis tegid,” selgitas Lauri Bobrovski ja lisas, et oma tehtu oli etem kui Europeade’il pakutu. “Festivali toit jäi veidi lahjaks,” märkis ta. “Koos oleme aga käinud nii matkadel kui tantsupidudel, möödunud suvel tantsisime ka Lätis liivlaste päevadel.”
Bobrovski lausus enda ja sõprade kohta, et eks nad olegi sellised imelikud, kes rahvatantsu teevad. “Koeru kultuurimaja, kus Ülle Jääger juhatajaks, on meile kui teine kodu.”
“Ega me ainult tantsi,” selgitas Jaak Tammik. “Mina näiteks maadlen, teen kergejõustikku, mängin jalgpalli. Ja kindlasti lähen koos rühmakaaslastega enne kooli algust veel teistki korda sel suvel kanuumatkale.”
Jaan Tammik lisas, et kes teeb, see jõuab. “Ludrid on alati ludrid ja lähevad pigem õllekasse, kui et midagi ette võtavad. Meie ei häbene kõige muu kõrval ka rahvast tantsida.”
“Need noored, kes rahvatantsu teevad või puhkpilli puhuvad, pole kunagi nõmedad,” kinnitas Anne-Ly Pihlak.
Kas koerukad järgmisel suvel Riiga Europeade’ile sõidavad, pole veel päris kindel. “Viit meist ootab ees 12. klassi lõpetamine,” sõnas Lauri Bobrovski. “See teeb asja keeruliseks. Sellegipoolest tahaks jõuda nii Lätisse kui Eesti oma tantsu- ja laulupeole.”  
Valdo Rebane, rahvatantsurühma Kandali juht, aastast 1993 Eesti rühmade Europeade’idele sõidu korraldaja:
Olen valinud rühmi Eestit esindama selliselt, et sõitjate ring vahetuks ning Europeade’ide külalistel oleks igal aastal midagi uut vaadata. Kui möödunud aastal Belgias Antwerpenis astus korraga üles terve staadionitäis Eesti lasterühmi – nad said väga sooja vastuvõtu osaliseks –, siis seekord tõin ma segarühmade kõrval välja naisrühmad. Valikuid teha on alati raske, aga ilmselt eelistan ka järgmisel aastal naisrühmi lastele: Läti lapsed tantsivad meid üle, neil on taga meeletu drill, me lihtsalt kõrbeksime. Sardiinias põhjusi rahulolematuseks siiski jagus. Esimestel päevadel oli segadust toitlustamisega, muusika kvaliteet oli kontsertidel kohati vilets, puudusid giidid, levis erinev teave ürituste alguskellaaegade kohta. Kuigi apse oli, tean ma, et korraldajad soovisid osavõtjatele vaid head. Puudused tulenesid kogenematusest, sest selliseid mammutüritusi ei satu Sardiiniasse sugugi igal aastal. 
KAAREL ALUOJA


Rahvatantsuga Taanis  

(2000) (Saue Sõna nr. 95, internetist)
Eelmise aasta sügisel pakkus tantsuõpetaja meile välja võimaluse osaleda folkloorifestivalil Europeade 2000. Tantsisime terve aasta, nii et higimullid otsa ees, sest meil oli üks eesmärk: pääseda festivalile. 
37. Europeade toimus Taanis Horsense linnas 19.juulist-23.juulini. Festivalil osales ligikaudu 5000 tantsijat, lauljat ja pillimeest 25-st Euroopa riigist. Eesti delegatsiooni kuulusid esmakordselt ka lasterühmad. Väljavalituteks osutusid: Saue Gümnaasiumi, Jüri Gümnaasiumi ja Katleri Põhikooli omad. Kohe asutasime ka rahvamuusika kapelli. Kapellis mängisid üks viiul ja kaks akordionit. Muusikud harjutasid hoolega ja käisid lisaks oma rahvatantsu saatmisele veel teiste rahvamuusikutega kokku harjutamas, sest Taanis pidid muusikud esinema ka üksi ilma tantsijateta. 
Reisi alustasime 17.juulil. Sõitsime läbi Soome ja Rootsi. 18.juuli õhtuks jõudsime Kopenhaagenisse, kus külastasime Tivolit. Öö saatsime mööda bussis magades. Festivalilinna Horsensesse jõudsime 19.juulil. Elasime koolimajas. Ka lähedalasuvasse ujulasse saime tasuta sisse. Seda võimalust ei jätnud me muidugi kasutamata. Oi seda lusti ja rõõmu, mis meie ees avanes! Suures sisebasseinis oli nii palju rahvast koos kui silke Väinameres. Kohe katsusime, kuidas oleks ujuda välibasseinis. 
Esinemisi oli meil mitmeid ja ka proove sai palju tehtud. Esimese kontserdi andsime Horsense linna tänaval. Teine esinemine toimus Legolandis, kus tantsisime koos teiste Eesti lasterühmadega. Publikut oli rohkesti ja neile meeldisid meie tantsud. Legolandis veetsime mõnusalt terve päeva. Kõige raskem oli tantsida 2 kilomeetri pikkuses rongkäigus, aga me pidasime vastu. 
Muusikute jaoks oli selline rongkäik esmakordne. Tuli ju pilli mängida käigupealt. Seda liikumist ei olnud me harjutanud. Hakkama saime ja kõigil oli meel rahul, sest läks ju hästi toredasti. Pealtvaatajad laulsid meile kaasa ja plaksutasid hoolega. Neljas ja viies esinemine olid meil Europeade lõppkontserdil. Meil oli võimalus näha teiste rahvaste tantse ja kuulata nende rahvamuusikat. Saime endale palju sõpru ja tuttavaid. 
Tagasisõitu alustasime 24.juuli hommikul. Kopenhaagenis külastasime Vahakujude muusemi ja ka Guinessi rekordite muuseumi. Stockholmis oli meil aega Vaasa muuseumi jaoks, käisime ka Kuningalossis. Laevaga Silja Symphony sõitsime Helsingisse, kus olime terve päeva. Et meil igav ei hakkaks, sõitsime Serena veeparki. Koju jõudsime 26.juuli õhtuks. 
Kogu reis oli väga huvitav ja võimaluse korral läheksime ka järgmisele festivalile, mis toimub Hispaanias. 
Oleme tänulikud oma tantsuõpetaja Malle Liivile ja muusikaõpetaja Sirje Ojaveele. Täname toetuse ja abi eest Saue Linnavalitsust, Saue Gümnaasiumi, OÜ T-farmid ja Mini-Maksit. 
Muljeid vahendasid: 
Maria Liiv, Merilin Israel, Merilin Mäll, Liina Väin ja Kristo Paisnik 
 

Kirilind Hispaanias

Käes on sügis, algamas uus tantsuhooaeg ja paras aeg meenutada kaunist suve. Esmakordselt võttis Kose naisrühm KIRILIND osa Euroopa 38.Europeade festivalist, mis toimus Hispaania kaunis väikelinnas Zamoras 25.-29. juulini 2001. Festivalist võttis osa umbes 5000 inimest. Eestist oli 225 tantsijat ja pillimeest, kes mahtusid 5 suurde bussi.
Kuna Hispaaniasse sõitsime 5 päeva, oli reis korraldatud nii, et sel ajal kui bussijuhid kohustuslikus korras 8 tundi puhkasid, saime aega kasulikult veeta. Külastasime Saksamaa ja Prantsusmaa linnu, matkasime Alpi mäestikus Shveitsis.
Reis algas reedel, 20. juuli õhtul. Sõitsime läbi Soome, Rootsi, Taani ja jõudsime pühapäeva hommikuks Saksamaale Hildesheimi linna. Järgmine peatus oli Shveitsi "pärlis" Grindelwaldis, kus sõitsime Euroopa pikimal gondelteel 2,25 km kõrgusele. Alla matkasime jalgsi. Avanev vaade oli fantastiliselt ilus ja reisi kauneim elamus. Ööbima jõudsime Prantsusmaale Annecy järve äärde kämpingusse.
Teisipäeval algas teekond mööda Pürenee mäestikku. Tõus 2,45 km kõrgusele kurule oli põnev ja fantastiline. Õnneks pidasid kõigi närvid vastu. Andorras oli kogu reisiseltskonnale broneeritud kämping.
Kolmapäeval jätkus teekond mööda Põhja-Hispaania kurvilisi mägiteid. Enne Zamorat oli maastik üksluine. Õhtuks jõudsime pärale. Kõik majutati koolidesse põhimõttel, et kõik Eesti 5 bussitäit oleksid erinevates kohtades. Samal õhtul toimus hispaanlaste rahvakunstiõhtu vanal härjavõitluse areenil.
Neljapäeva õhtul Europeade avakontserdil esinesid ka 4 naisrühma Eestist. Meie "Simmanipolka" võeti väga hästi vastu. Esinesime ka Zamora linna keskväljakul koos Tartu segarühmaga ja Jõgeva naisrühmaga.
Reedel oli esinemisvaba päev. Tegime väljasõidu Portugali Atlandi ookeani äärde Portosse. Sõit oli pikk – 4 tundi sinna ja 5 tundi tagasi. Kui ookeani äärde jõudsime, oli ilm pilves. Päevitamisplaan nurjus, kuid ookeanivee proovis ära enamus reisiseltskonnast. Kahemeetrised lained niitsid meid pikali, ujumisest ei tulnud loomulikult midagi välja. Koduse Läänemerega harjunuile oli ookean eksootika.
4-ndal päeval oli meil tähtis esinemine Foorumil, kus oli au tantsida ainult väljavalitud rühmadel. Õhtul kell 19.00 kogunesime kesklinna Europeade rongkäiguks, mis aga vihma tõttu ära jäi. Meie tantsijatel õnnestus saada varju ühe suure elumaja fuajees. Pillimehed võtsid pillid välja ja algas laul ning tants. Meiega tantsisid itaallased, poolakad, sakslased ja paljud teised. Toimus üleüldine vennastumine. Rongkäik jäi küll kahjuks ära, aga meil oli tõeliselt tore pidu. 
Läks lahti tõeline möll, lauldi, tantsiti, joosti lippudega. Ülev tunne oli seista keset rõõmsalt käratsevat rahvasumma ja tunda end ühe osakesena rahvamerest. Sabatantsuga koolimajja tantsides oli kurb, et kõik nii ruttu läbi sai. 
Esmaspäeva varahommikul asusime teele Pariisi poole. Ühe päeva peatusime ka Berliinis. Koju sõitsime Poola, Leedu ja Läti kaudu. Kodus olime 3. augustil.
See oli meie esimene pikk reis välismaale. Möödunud hooaeg oli esinemisterohke ja pingeline. Reis kulus meile preemiaks ära. Saime endale uued sõbrad Itaaliast, kes meile juba kirjutasid ja külla kutsusid. Bussis oli tore reisiseltskond – Tartu segarühm VIKERKAAR ja naisrühm JÕGEVAHEPERE, kes meid samuti külla ootavad.
Epp Tähe
Kose naisrühmast KIRILIND
Europeade lõpuõhtul esinesid Eesti segarühmad. Naisrühmad said veel kord esineda eestlaste ühistantsuga. Pärast kontserti tormasid kõik osalejad staadionile ühisesse möllukatlasse.
 

Euroopa folgipidu Belgias liitis rahvaid

Laupäev 03.08.2002  POSTIMEES
Kolmapäeva hilisõhtul jõudsid Antwerpenist rahvusvaheliselt folgifestivalilt Europeade koju neli bussitäit rahvatantsijaid ja -muusikuid, kokku üksteist kollektiivi Tallinnast Vormsini.
Türi segarahvatantsurühma Kaktus juhendaja Vaike Tormila vaatas hetk enne kojujõudmist veel kord hindavalt laulu lõõritavat seltskonda, kes juba kolm päeva bussis loksunud ja 35-kraadises Kesk-Euroopat tabanud leitsakus higimulle valanud. «Te olete ikka tõesti head,» märkis ta. «Ja festival oli võrratu.»
Vaatamisväärset oli palju
Kaktusega jagasid bussi Türi kapell Trillallaa, kapell Tempora Mores Jõgevalt ja naisrahvatantsurühm Jõgevahe pere. Koos esindati Eestit ka vahetult enne Europeade´i valloonide juures Lõuna-Belgias Marche-en-Famenne’is toimunud teiselgi rahvusvahelisel folklooripeol. 
Ülejäänud kolmes bussis naasid segarahvatantsurühm Lapulised Harjumaalt, West Läänemaalt ja Vikerkaar Tartust, naisrühm Vormsi ning lasterühm Lea Tartust, Pilvikud Tallinnast ja Killuke Hiiumaalt.
Oma tantsijate ja kapelli kõrval kiitiski Tormila Eestit esindanud lasterühmi. «Naljakas ta on, et just omad esmalt meelde tulevad, sest Europeade’le minnakse ikka teiste maade tantse ja imekauneid rahvariideid imetlema,» arutles ta.
«Kuid Eesti laste esinemine festivali lõppkontserdil Antwerpeni Berchemi Het Rooi jalgpallistaadionil tribüünidel lehvivate sinimustvalgete saatel oli nii särtsakas ja ilus, et aplaus ei tahtnud lõppeda.»
219st Europeade’l esinenud kollektiivist pidas Tormila hea sõnaga meeles veel Välis-Ukraina tantsurühma. «Vaatamisväärset oli palju: shotlased, kreeklased, arvukad temperamentsed Hispaania folkloorirühmad, hollandlased oma puukingadega, lippudega tantsijad Belgiast,» loetles ta meelde jäänut.
 

Eestile juubel

Rahvatantsurühma Kandali juhendaja ja Rahvusvahelise Europeadekomitee liige Valdo Rebane, kes juba kümme aastat rühmi Europeade’dele on saatnud, lausus, et tänavune festival oli mitmes mõttes erandlik. «Kuigi seda üleeuroopalist folkloorifestivali peetakse 1964. aastast, esinesid eestlased seal alles kümnendat korda: enne oli see üritus meile raudse eesriide taga,» märkis ta.
Rebane ütles, et seekordsele üritusele saab ette heita vaid seda, et osalejate ootused olid toimunust suuremad. «Kõik arvasid, et kuna selle aasta korraldajaks on Europeade’de mõtte algataja Belgia, tuleb festival väga suurejooneline ja igas mõttes viimase peal,» sõnas ta. «Majutus, esinemispaigad, vastuvõtud olid aga keskmisel tasemel,» sõnas ta.
Kaktuse tantsija Anneli Müller ütles, et kuigi ta pidas rahvatantsuga enne Antwerpeni festivali mitu aastat vahet, on plaan nüüd tantsimine taas tõsisemalt ette võtta. «Sardiiniasse tahan kindlasti minna,» sõnas ta. «Antwerpenis rühmade esindajate kokkutulekul, sai ürituse peakorraldajale veinipokaali kokku lüües lubadus juba antud.»
Kümne aastaga on Europeade festivalidel osalenud ligi 3000 eestlast, kõige rohkem 1995. aastal Valencias, mil Eestit esindas 47 kollektiivi 676 inimesega.
Kaarel Aluoja, Järva Teataja


Europeade Hispaanias Zamoras 2001

Kolmapäev 08.08.2001   
Kui ühe flaami mehe, nüüdseks juba kadunud Mon De Clopperi eestvedamisel 38 aastat tagasi viie Euroopa rahva esindajad Antwerpeni kokku tulid ning üksteisele oma rahvatantse ja -laule esitasid, ei aimanud veel keegi, et tegemist oli uue traditsiooni sünnihetkega. Ei teadnud Mon De Clopper isegi, kui laia kõlapinna tema idee leiab. Aga nüüd võib rahvatantsu ja -muusika festivali «Europeade», mida korraldatakse igal aastal eri linnas, kõhklematult Euroopa suurimaks nimetada.
Tänavune «Europeade» toimus juuli lõpus Hispaanias Zamora väikelinnas. Lisaks rohkem kui kahesajale eestlasele jõudsid festivalipaika rahvalauljad-tantsijad-muusikud pea kõigist Euroopa riikidest portugallastest alates ja leedukatega lõpetades.
Ning seda, mis viie päeva jooksul aset leidis, võiks julgelt tõeliseks rahvaste sõpruseks nimetada - kui teatud periood nimetet sõnapaari ära rikkunud poleks. 
Isegi valjuhäälne Portugali noorsugu ei pahandanud, kui eestlased, lätlased ja leedukad härjavõitluse areenil toimunud festivali avaõhtul üheskoos Balti keti tunnuslaulu skandeerima hakkasid ning portugallaste rahvuslaulu sootuks varjutasid. Hiljem juhtus jälle teistpidi ning tuju ei rikkunud seegi.
Kui tunde kestnud laussadu festivali rongkäigu armutult lõpetas, polnud vahet, mis rahvus kellelgi passis kirjas. Hispaanlasest majaomanik päästis märgade esinejate ees oma garaazhiuksed valla, eesti lõõtsamängijad panid sealsamas autode vahel pillid häälitsema, kolmnurksete mütsidega sakslaste puhkpilliorkester mürtsutas reipalt kaasa ning tantsutrall läks lahti. Ja kui keegi söandas vaprate ðoti tantsijate eeskujul rahvariiete väel jämedat piisarahet trotsides ulu alt trotuaarile minna, juubeldasid kõik, kes silmapiiril - nii külalised kui kohalikud.
Festivalikomitees kõike nõnda roosiliselt ei nähtud ning Zamora-poolne korraldustöö teenis eelmiste festivalidega võrreldes hulga enam laidumärke. Küll polnud mikrofonid õigel kaugusel, küll jukerdas võimendus, küll jäi härjavõitluse areen muusikaõhtu jaoks liig pimedaks ning esinejad seetõttu vaevu aimatavaks.
Aga tantsijad ja muusikud püsisid leplikena - kuigi paksud rahvariided muutsid kuumuse väljakannatamatuks ning venelannast tantsujuht nõudis huuli mossitades kohustusliku saiadieedi leevendamiseks suppi ja kohupiima.
Temperamentne hispaanlanna Berta, eestlaste giid, jäi «Europeade’i» lõppkontserdi järgses ühistantsu vihtuvas rahvasummas äkitselt pärani silmi seisma.
«Ma pole veel kunagi midagi nii võimsat tundnud,» tõi tema, kastanjettide ja toreadooride möllu keskel kasvanu, läbi pisarate kuuldavale.
Viva Espanja, hõiskas ta järgmisel hetkel. Ühendkooris prantslaste, kreeklaste, taanlaste, eestlaste ja kümnete teiste rahvustega erivärviliste lippude all.
Tühja sest rikutud sõnapaarist. Luges vaid sisu.
Anneli Aasmäe 

Hispaanias algab festival «Europeade»

Teisipäev 24.07.2001 Postimees
Rohkem kui kakssada eesti rahvatantsijat ja -muusikut osaleb alates homsest nädala lõpuni Hispaania väikelinnas Zamoras toimuval Euroopa suurimal rahvakunstifestivalil «Europeade». 
Tänavu 38. korda peetav iga-aastane festival sai alguse 1964. aastal Belgias ning seal osalevad rahvatantsijad, -lauljad ja -pillimehed kõigist Euroopa riikidest. «Armastus oma laulude, tantsude, muusika ja rahvariiete vastu aitab riike, rahvusi ja inimesi ühendada,» kõlab festivali moto.
Eestis kuuldi «Europeade’ist» esmakordselt alles aastal 1993 ning sestsaadik on siinne huvi Euroopa pikima traditsiooniga suure rahvapeo vastu olnud äärmiselt elav. Üheksa aastaga on ligi 2500 esinejat meie tantsu-laulu sellele festivalile viinud.
Üha enam soovijaid 
Osaleda soovijaid on igal aastal palju enam, kui korraldajad suudavad vastu võtta, sõnab rahvusvahelise festivalikomitee Eesti-poolne liige Valdo Rebane. Kõige aktiivsemalt on seda rahvakunstipidu väisanud Tallinna rahvatantsuansambli Kandali liikmed - tervelt seitsmel korral.
«Esimestel aastatel suhtuti eestlastesse kui vaestesse sugulastesse, poputati ja paitati hea onu kombel pead,» meenutab Valdo Rebane. «Aga nüüd suhtutakse Eestisse kui omasugusesse, aktiivse kultuurieluga riiki. «Europeade’i» rahvusvahelises komitees tuuakse siinset korraldustööd teistele riikidele eeskujuks ja seniajani on kõik meie kavad festivali kontsertidel kiidusõnu teeninud.»
Rahvakunstisõbralik Eesti
Enamgi veel - viimasel kahel aastal on traditsioonilise festivali üldtantsu seadmine usaldatud Eestile ja Lätile. Ning kuna eestlaste hulk on kõigil «Europeade’idel» olnud silmapaistvalt arvukas, näiteks 1995. aastal sõitis siit Valencias toimunud festivalile koguni 676 osavõtjat, on Eestil kujunenud üliagara tantsumaa maine.
Minult on koguni küsitud, kas Eestis käivad kõik inimesed rahvariietega tänaval, sõnab Rebane.
Kollektiive, kes peatselt Hispaania suunas teele asuvad, on sel aastal 16 ning pärit on need Eesti eri nurkadest, Setumaalt Saueni. Viiepäevasel festivalil ootavad neid ees arvukad esinemised linnatänavatel, staadionil ja ka härjavõitluse areenil, lisaks osasaamine kõigi Euroopa riikide rahvakultuurist.
Anneli Aasmäe

Europeade 1995, Valencia

Ma käisin esimest korda elus Hispaanias ja, rumal, valisin selleks kõige hullema aja - juuli lõpu. Hispaania oli äraarvamatult palav ja lagedaks kõrbenud. Üks hea asi oli siiski - folkloorifestival Europeade, mis toimus sedakorda Valencias, Hispaania suuruselt kolmandas linnas. Läksin kõhkluste ja kahtlustega - mulle ei meeldi ikkagi suured festivalid -, aga tõega, päris lõbus oli.
Suurim lõbu oli igal pool Valencias eestlasi kohata. Europeade on Euroopa suurim folkloorifestival. Osavõtjaid oli sedakorda 6000 ning imede ime, eestlasi oli üle 600, järelikult oli iga kümnes osavõtja Eestist. Mul on kuri kahtlus, et hispaanlastel sai eestlaste massilisusest kohati lausa villand. Seda võis kogeda rongkäigus. Eestlased olid seal kolmeks või neljaks jagatud, aga seegi ei päästnud. Kui esimesele ja teisele Eesti rühmale karjuti braavo ja vivat, siis kolmas ja neljas said juba tunduvalt tagasihoidlikuma huvi osaliseks. Kui muusikamajas oli 3-tunnine kontsert ja iga maa ansamblid ja pillimehed vihisesid lippude lehvides lavale ja lavalt ära, siis Eesti lipp tundus lavale suisa naelutatud olevat - eestlasi jagus lava keskmesse kogu kontserdi ajaks. Ma ei tea, kuidas 600 eestlast ja 400 lätlast omale eraldatud ühiselamus aega veetsid, kuulsin ainult kurtmist, et igatseti eksootilisemaid naabreid.
Meile eksootilisemaid kultuure sai siiski kohatud, nimelt öistel koosolemistel linna tänavail. Parim säärane paik oli minu meelest nn fiesta, suur südaöine söömine-joomine-olemine-tantsimine. Eriti meeldisid mulle kohalikud pannid. Sinna peale oleks küll terve härg ära mahtunud. Ja selliseid panne oli seal palju, täis Valencia linna rahvatoitu, midagi pilafisarnast.
Europeade'i festival ise on siiski pisut jama - minu jaoks ei tööta see ideoloogia, mida ta kannab. Õigemini on ideoloogia liialt suurejooneline, et olla talutav minu eestlase temperamendi madalale valulävele. Euroopa isamaa, ühtsus erinevuste kaudu - see kõik on kaunis, kuid miskipärast mitte eriti usutav. Olen kolkapatrioot.
Kuidas nii juhtus, et 600 eestlast Hispaaniasse said? Räägitakse, et enamik asjaajamisi oli härra Valdo Rebase (Kandali) kätes. Tema on ka Europeade'i korralduskomitee liige. Kõik pidid ise leidma võimaluse tasuda osavõtumaks ning sõidukulud, ühele inimesele läks see maksma 5000-6000 krooni. Europeade ei kuulu muide CIOFFi alla ning on üks väheseid festivale, kus küsitakse osavõtumaksu. See festival rändab Euroopa maades ringi ning otsib linnu, kes võtaksid enda kanda suure peo korraldamise. Järgmisel aastal on Europeade Torinos, siis Sveitsis, siis vist Ungaris. Midagi räägitakse ka Tallinnast, aga see on vist veel ennatlik jutt.
PIRET SUURVÄLI
 

Saue Simmajad olid taas Europeadel. Seekord Riias 2004 

Europeade moto: „ Europeade ühendab kõiki Euroopa rahvusgruppe. Iga kultuur, ükskõik kui väike ta ka poleks, suurendab meie rikkust oma haruldustega, tavadega ja loomusega. Europeade tõestab, et armastust oma rahva laulude, tantsude, muusika ja rahvariiete vastu ühendab riike, rahvuseid, inimesi.“ Edmon de Clopper, Europeade liikumise algataja ja esimene president

Seekord siis toimus Europeade ehk Euroopa riikide rahvatantsu -ja muusika festival lõunanaabrite pealinnas Riias. Suurüritus toimub igal aastal. Eestit esindas tänavu 494 tantsijat, muusikut. Üldse osales 188 kollektiivi 20. Euroopa riigist. Seega vähem kui aasta tagasi Sardiinias. Ju polnud paljudel usku, et Europeade korraldamisega saab hakkama üks väike endine liiduvabariik. Kuid need kes tulid, tõdesid, et hakkama saadi isegi suurepäraselt. Tervituskontsert Kongresside Majas, kuhu kahjuks kõik soovijad ei mahtunud ning pidid jälgima väljas ekraanilt, oli võimas avaakord kõigele järgnevale. Kõik osavõtjad said üles astuda oma esinemisega Skonto suurel vihmamärjal staadionil.

Esinemine kujune suureks erinevate tantsukollektiivide rõõmupeoks. Eesti naisrühmade esinemislusti ei vähendanud isegi muusikute eksimus. Sõltumata sellest, et lauljad alustasid alles poole tantsu ajal, ei seganud see tantsijaid. Rahvatantsijatel on tavaks öelda, et head tantsijat ei sega ükski muusika.

Meeldejäävaks kujunesid tänavakontserdid. Neljal päeval oli võimalus kaasa elada erinevatele kontsertprogrammidele, mis toimusid Riia linna paljudel väljakutel ja platsidel. Korraldajaid täname väga hästi läbi mõeldud ajakava eest. Aega jätkus imekauni ja lillerohke vanalinnaga tutvumiseks, Daugava jõel laevasõidu nautimiseks, muinasjutulises Lidos aja veetmiseks ning isegi kaubandusega tutvumiseks.

Europeadel olles mõistad ja tunnetad, kuivõrd võivad ühte kuuluda paljude erinevate riikide rahvad - kui ühe ja sama muusika saatel tantsivad nii eestlased, lätlased kui soomlased… ning on võimalus laulda koos itaallastega ühte ja sama laulu ainult erinevates keeltes. See annab energiat ja jõudu, aga samas loob võimaluse jõuda arusaamisele, et võimalus on elada rahus ja üksmeeles. Kes aga soovib osa saada samadest emotsioonidest ja tunda rõõmu rahvamuusika järgi liikumisest, neid kutsume meiega ühinema. Esimene tantsutund toimub praeguste kavade kohaselt oktoobri esimesel teisipäeval Saue Lasteaia Midrimaa ruumides. Uut ja täpsemat infot lisandub Saue Sõna veergudel. Kohtumiseni!

Juta Vainura ja Anne Teetamm
Saue Simmajate naisrühma nimel
Saue Simmajad esinesid Riias ka tänavakontsertidel